Jaaniööl toimunud armumine kasvas ilusaks suhteks alles 3 aastat hiljem
Juhtusin hetkeks kokku oma naabripoisiga, kellega jäime juttu ajama. Temaga koos oli ka TEMA. Andsime teretutvuseks käe, kuid tema ütles, et on harjunud inimesi nendega kohtumisel kallistama. Mina veel mõtlesin, et on vast ebaeestlaslikult julge. Huvitav on ka see, et olin sellest noormehest enne kuulnud, aga kunagi polnud näinud. Ja siis läksid meie teed lahku, kes läks osalema köieveos, kes järgmistega juttu ajama. Õhtu jooksul sattusime veel mõned korrad kokku ja rääkisime ühistest tuttavatest ja niisama, maast ning ilmast.
Kuniks jäimegi täitsa kahekesi. Imbusime massist eemale ja läksime jalutama heinamaale, kus oli veel niitmata see jaanipäevaks kõrgeks kasvanud rohi. Väljas oli läinud äkitselt päris valgeks, kaste oli maas ja jalad sellest märjad. Istusime keset heinamaad maha, meist mõnikümmend meetrit eemal jalutasid kaks sookurge ja päike oli välja tulnud.
Vaatasin ümbrust ja mõtlesin, et kas see on nüüd päriselt. Istusime kõrvuti, pead teineteise õlal ja vahepeal olime lihtsalt vait. Kuna lähedal asub jõgi, jalutasime sinna sillale ja vaatasime jõepeegeldusest hommikupäikest.
Siiani on olemas foto, mis veepeegeldusest silla pealt tehtud on. Järsku oli kell 9 hommikul ja mina hakkasin väsima. Aeg oli koju minna. Kallistasime pikalt ja rampväsinuna, aga väga õnnelikult, jõudsin ma voodisse. Üles ärgates käis kogu see pikk õhtu-öö-hommik silme eest läbi ja sain aru, et mul on sellest poisist justkui pohmell, küll positiivne, aga siiski. Järgnevatel nädalatel olid mõtted ainult temal ja sellel maagilisel päeval.
Ilusaks teeb kogu loo minu jaoks see, et rohkemat füüsilist kontakti kui ümbert või käest hoidmist ei toimunud.
Hiljem puutusime aeg-ajalt läbi ühiste tuttavate kokku ja kogu aeg oli miski õhus. Kumbki esimest sammu ei teinud, ka seepärast, et üks või teine meist oli siis hõivatud. Jõudsin olla ka armukade, ehkki meie vahel midagi pikaajalist ju polnud juhtunud.
Läks aga mööda 3 (!!!) aastat, kuni tuli ühiste tuttavate pulm, imekombel peeti pidu sealsamas, kus meiegi tuttavaks saime. Algas see päev kuidagi kohmetult, ent juba peomeeleolus tulid esimesed naljaviskamised ja hiljem ühised tantsud ja taas massist eemale imbumised.
Sellest ajast peale oleme õnnelikult koos. Mõlemad aeg-ajalt kirumas, et miks ei võinud see juba ammu juhtuda ja miks ei kasutanud me seda imelist võimalust 3 aastat tagasi. Aga siinkohal vast tuligi kasuks see eestlaslik aeglus, sest nende aastatega tunded aina kasvasid ja suhe sai tugeva alguse.
Mina veel tookord mõtlesin, et kui see tutvus jääbki ainult sinna jaaniöösse, siis jääb see üheks ilusamaiks kohtumislooks mu elus, mida kogu elu kõikidele heietada, ükskõik kas inimesed kuuleksid seda esimest või kümnendat korda.
