***

MARGUS PIKHOF "Täie rauaga!"

1. osa: HALVA MÄRGI ALL SÜNDINUD

Minu kadunud ema rääkis, et kui ma siia ilma sündisin, valitses õues vihane torm. Raju rebis pealt meie kuuri katuse ja lennutas selle naabri aeda puruks. Olin justkui ise nende sündmuste tunnistajaks olnud: näinud ja tundnud rajutuulte halastamatut jõudu, orkaani raevukat paikapanevust, mineviku varje. Ent tõenäoliselt on tegu vaid mu enda ajukoores kuju võtnud ema jutustusega. Pole sugugi kindel, kas see 33 aastat tagasi Maarjamäe elurajooni ahistanud torm ja minu sünd olid üldse omavahel seotud. Äkki on see lihtsalt juhus, et minu elus möllab metsik tornaado tänase päevani, hällist hauani. Ma olen kriminaal – kurjategija, varas ja röövel ühes isikus, ühiskonna häbiplekk ning rahvavaenlane. Mina olen see, kelle kohta prokurör ütleb „paadunud” ja kohtunik „parandamatu”. Minu tegevuse vastu on läbi aegade huvi tundnud erinevad võimustruktuurid eesotsas keskkriminaalpolitseiga. Hollandi kuningriik kuulutas mu hiljaaegu persona non grata’ks Euroopas. Mulle on elu lõpuni keelatud reisimine kõikidesse Euroopa Liidu riikidesse. Minu käest on mõnikord küsitud, kas tootmisprotsessis läks midagi valesti ja haigus, mida ma põen, on kaasa sündinud. Nii või teisiti, mingid tabletid siin enam küll ei aita. Oma seiklusrikka elu jooksul olen end korduvalt nii Eesti kui ka välisriikide vanglates „ravimas” käinud, kuid paranemismärke ilmutanud ei ole. Seda haigust ei ravita mitte üheski asutuses.Juba lapsena mõistsin, et mul tuleb elus kõvasti mööda kohtumaju käimist. Täpselt nii ka läks. Harjusin sellega niivõrd, et käin nüüd kohtutes sarnase tülpimusega, nagu tavainimesed külastavad toidupoodi. Seadus on mulle kui rong, millega võib küll sõita, kuid tahes tahtmata tuleb ka väljuda.
Targemad pead väidavad, et kurjategijaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Lasen lugejatel otsustada, kas see vastab tõele, püüdes oma elus aset leidnut anda edasi nii reaalselt kui võimalik.Kuni kümnenda eluaastani ei ole suurt midagi pajatada, kuid mõned kirkamad hetked on siiski mällu süüvinud: sikutasin lasteaias tüdrukuid juustest ja sain vanemate poiste käest peksa; jõulukuuske raiudes virutasin enesele kirvega põlve; musitasime tagahoovis viieaastase naabritibiga ja põlesime* tema emale. Umbes seitsmeselt kukkusin oma maja ees puu otsast alla, maandusin seljale ja arstid lappisid mind kokku. Lühidalt öeldes olin täiesti tavaline poisinolk – blondi tukaga ja natuke pikemat kasvu kui teised minuealised, mängisin peitust ja kulli ning millegi erilisega silma ei paistnud, välja arvatud see, et armastasin raamatuid lugeda. Vanaema kinkis mulle neljandaks sünnipäevaks värvipiltidega muinasjuturaamatu ja tahtsin hirmsasti teada saada, millest seal juttu on. Nii õppisingi varakult lugema, veetes küünlavalgel lugedes unetuid öid.
Kui vanaema Irene ja vanaisa Karl lahutasid, siis tegid nad seda sõna-sõnalt: maja ja hoov jagati keskelt pooleks. Karlil tekkis uus perekond, vanaema Irenel mitte.
Mu isa Maki polnud peaaegu kunagi kodus, ta istus Murru vanglas aega. Meisterdas külmrelvi, mõõku ja nuge. Ema Anne oli isa täielik vastand: mitmekordne tennisemeister ja telerežissöör. Isa Maki oli suguvõsa must lammas. Mitte keegi ei mäletanud enam, kuidas temast oli saanud ohtlik kurjategija. Tsoonis üles pumbatud lihased, raudsed rusikad ja legendaarne raev muutsid mehe rajoonivaenlaseks number üks. Öeldakse, et käbi kännust kaugele ei kuku. Nii oligi! Mina kukkusin täpselt oma kännu kõrvale.
Isapoolne vanaisa Helmut, keda me Papaks kutsusime, elas oma majas Pirita-Kosel. Maki kolis pärast vabanemist sinna ja sellest kujunes Papa jaoks õudusunenägu. Vanad bandiidid ja tsoonimõrtsukad muutusid majas sagedasteks külalisteks. Eramus toimus pidusid, mille käigus lasti välja hea hulk verd. Papa kannatas selle möllu keskel kohutavalt. Lõpuks aga võttis julguse kokku, müüs maja maha ja ostis endale Pääskülla korteri, mille aadressi meile isaga ei avaldanud. Papa tahtis olla kindel, et Maki sinna rammima ei tule. Kui tahtsin vanaisa näha, saatsin postkontorisse nõudmiseni kirja ning ta ilmus varsti ise välja.
Isalt õppisin juba varakult, et enda õiguste eest tuleb seista. Mäletan värvikalt, kuidas kaks vanemat poissi kord mind ja mu sõpra kiusasid. Maki sattus peale ja tagus poisse peadpidi vastu autokapotti. Seisin uhkelt kõrval, kõrvus isa sõnad: „Nii juhtub nendega, kes ülbeks lähevad!” Kujutasin ette, kui mõnus oleks ise neid päid nõndaviisi kokku taguda ja õpetust jagada.
Teine juhtum pärineb pisut hilisemast ajast. Makil oli kesklinnas korter, mida ta välja üüris. Üürnik jättis aga alalõpmata üüri tasumata ning isal viskas lõpuks üle. Ta sisenes varuvõtmega korterisse ja pildus üürilise isiklikud asjad ning mööbli aknast alla tänavale. Üürnik aga naasis samal ajal koju ja kutsus Makile mendid.
Mu isa oli läbi ja lõhki bandiit. Ta kõndis linnas, püstol taskus ja mõõk mantlihõlma all. „Parem olgu sul käeulatuses relvastus, mida tarvis ei lähe, kui et ükskord tekib vajadus, aga oled instrumendid koju jätnud,” tavatses Maki ütelda. Halvas tujus oli Maki halvim isa, heas tujus aga maailma parim. Õdesid-vendi mul ei olnud, nii et kõik põnevad mänguasjad olid ainult minu jagu.
Isa omas ka ise muljetavaldavat kollektsiooni viguritest, millega täiskasvanud mängida armastavad. Minu sünnipäeval, kui sain seitse aastat vanaks, puhastas isa revolvrit ja unustas selle köögilauale. Minus tärkas uudishimu. Astusin ebalevalt ligi ja puudutasin sõrmeotstega relva. Vana revolvri pind oli krobeline ja külm. Äkitselt kuulsin naeru ja tõmbasin käe ehmunult tagasi. Maki seisis köögiuksel, viibutades muiates sõrme. Siis ta tõsines ja sõnas: „Poja, ära iial võta kätte relva, mida sa pole võimeline kasutama. Kes relvaga elab, see relva läbi sureb. Kõige lihtsam asi maailmas on tappa teist inimest, sest päästikule vajutamiseks ei ole ajusid tarvis. Ära sina, Maku, oma elu kunagi relva hoolde usalda,” lisas ta ja peitis revolvri korstnalõõri.
Maki sõnad leidsid mu südames omale igaveseks koha. Kuigi kasvasin üles külm- ja tulirelvade keskel, hakkasin neid aja jooksul võõristama. Vihkan seda, et ühe lasuga on võimalik lõpetada treenitud inimese elu.

***

Järgmist osa saad lugeda juba homme!