RAHVUSVAHELISTE LENDUDE ERIPÄRA

Ühel augustikuu lõpupäeval viis etapibuss mind Amsterdami lennuväljal asuvasse väljasaatmiskeskusesse. Avastasin end õudusega bürokraatlikust karukoopast. Isiklikud asjad võeti kõik hoiule alates hambaharjast ja pesemisasjadest kuni toiduaineteni välja. Kogu mu hoolikalt kaasa kogutud nodi paigutati lattu. Keskuses sain vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud hambaharja ja seebitüki, kõik muu oli keelatud. Toitlustus: kord päevas totaalset solki. Mind smonniti mitu korda põhjalikult ning visati üksikkambrisse. Teadmiseks anti nii palju, et kolme päeva pärast pidid Eesti ametnikud mulle järele tulema.
Nälgisin selles koopas, kuni ühel varahommikul tuldigi mulle järele ja sõit viis terminali poole. Schiphol on üks suuremaid lennujaamu Euroopas, nii et sõit kujunes pikaks. Ma olin vihane ja solvunud, kuna mendid tulid ootamatult ja ma ei pääsenud ei tualetti ega hambaid pesema. Ka joogijanu piinas.
Mendid andsid mind terminaliametnikele üle ja lasid varvast. See, et mind vaevab ränk kusehäda, neid ei huvitanud. Juba keskuses teostati kaks läbiotsimist ja nüüd ootas ees järjekordne täissmonn! Tundsin, et kui asi veel kaua sedamoodi jätkub, lähen ballistiliseks kätte. Olin näljane, tahtsin kusta ja vett juua! Elementaarsed vajadused pidid ometi rahuldatud saama. Seletasin ametnikele korduvalt, et võimaldagu mulle kemmerguvisiit.
„Sir, kannatage veidi. Kohe toimub suurem läbiotsimine.”
Kõmpisin ruumi, kus laua ümber askeldas mitu ametnikku, nende hulgas naisi.
„Mister, tulge palun lähemale.”
Lohistasin end viimast jõudu kokku võttes laua äärde. Kõik vahtisid mind muigvel nägudega. Tundsin, kuidas katus hakkab perutama ja suhu tekkis veremaitse. Kohe lammutan selle lennujaama doominokivideks laiali. Võtsin end siiski veel viimaseks mõistlikuks lauseks kokku: „Ma tahan vett ja kusta!”
Täielik ignoreerimine. Nooremapoolne meesametnik astus lähemale.
„Mister, palun võtke oma pealisriided maha. Kingad samuti.”
„Kuule, mister, loe mu huultelt: mi-ne per-se! Riieta mind ise lahti, kui soovid.”
Ametnik astus sammu tagasi. Mu silmad pildusid ilmselt sädemeid nagu säraküünlad.
Sündmuspaigale tõttas keegi kõrgem ülemus soliidses ülikonnas.
„Mis lahti?”
„Kinnipeetav keeldub läbiotsimisest,” seletasid ametnikud.
Ülikond pöördus minu poole: „Kuidas te ei lase end läbi otsida? See on ju ainult protseduur.”
See oli viimane piisk karikasse. Mul pidi põis lõhkema, aga tema rääkis mulle protseduurist.
„Protseduur, ah? Vaata siia, ma näitan sulle midagi.”
Võtsin hoogu ja virutasin pea täie jõuga ukse sisse. Kabuum! Hoop oli nii jõhker, et puituksest lendas pilpaid. Mees kahvatus, vaadates mulle uskumatu pilguga otsa. Naisametnikud pistsid kiljuma. Keegi hüüdis, et kutsutaks kiirabi. Mul ei olnud tegelikult häda midagi. Juustest küll nirises peenike verejuga, aga enesetunne oli viis pluss. Ports ametnikke panid õlad kokku, lükkasid mind koridori ja edasi kuhugi ahtakesse ruumi. Uks pöörati selja taga lukku. Avastasin solvunult, et tegu on duširuumiga. Võtsin hoogu ja hüppasin täie kehamassiga keset puitust. Põmaki! Uks lendas prahvatades hingedelt maha. Astusin koridori. Ametnikud jooksid kabuhirmus eemale.
„Saite nüüd? See on minu jaoks ainult protseduur! Mis kuradi asutus see teil siin on? Auschwitz? Birkenau? Ei saa kusta ega midagi. Ma veel näitan teile protseduuri!”
Tormasin hullunult koridoris ringi ja paanikas ametnikke põikas tee pealt eest nagu jäneseid. Paar suuremakasvulist meest püüdsid mind peatada. Karjusin neile: „Te püüdke ainult, lähete kõik hospidali kirurgi noa alla!”
Olin täielikult kontrolli alt väljunud. Liikusin justkui lammutuskomando, jättes kõikjale kaose. Lõpuks ma siiski väsisin ja võtsin suvalises kabinetis istet, et jalgu puhata. Ametnikud keerasid mu järel kähku ukse lukku ja hoidsid ust teiselt poolt kinni. Möödus minutit kümme, siis viisteist. Kujutasin ette, et kohe lendab peale eriüksus gaasigranaatidega, aga midagi sellist ei juhtunud. Õiendasin oma häda toanurka prügikasti ja peale jõin vaasitäie lillevett. Enesetunne läks kõvasti paremaks. Mul on tihtilugu nii, et pärast emotsionaalset murdumist tekib eufooria. Laulsin täiel rinnal, võttes läbi suurema osa isamaaliste lugude repertuaarist. Mu valvurid arvasid kindlasti, et olen viimsegi mõistusekübeme kaotanud.
Järsku avanes uks ja sisse astusid kaks meest, kes rääkisid sulaselges emakeeles.
„Tere, Margus! Me oleme politseiametnikud Eestist ja tulime sulle järele. Näe, siin on pudelivesi ja kohe pääsed ka tualetti. Ära palun rohkem mööblit lõhu – muidu ei lubata meid lennukile.”
„Keda huvitab mingi lennuk? Aga, et te mulle vett andsite, siis sündigu teie tahtmine.”
„Tore. Lubasime ametnikele, et vastutame sinu eest.”
„Mina jälle ei saa midagi lubada, sest olen läbipõlenud kurjategija. Üdini mäda ja ohtlik.”
Nüüd olid Eesti kriminaalpolitseinikud sunnitud peast segase laenuvangiga lennujaama kolikambris aega parajaks tegema. Tunni möödudes selgus pealegi, et see kõik oli asjata, kuna lennuki kapten oli mu märatsushooga kursis ja keeldus meid pardale lubamast. Krimkadel soovitati mind maha rahustada ning paari päeva pärast uuesti õnne proovida.
Pärast seda, kui mehed olid mulle sõnad peale lugenud, lahkusid nad hotelli ja mind kärutati keskusse tagasi. Ametnikud käitusid kahtlaselt viisakalt: ei mingit väntsutamist ega smonni. Seekord sattusin avatud korrusele teiste väljasaadetavatega kokku. Tegu ei olnud vangidega, vaid illegaalselt riiki saabunud või narkoveolt maha võetud isikutega, kusjuures pooled neist olid naised. Mehed ja naised pesitsesid küll eraldi tubades, aga päeval tohtis läbi käia.
Istusin puhkeruumis ja jõin naiste seltskonnas kohvi. Minu jaoks oli see eksklusiivne kogemus. Mõelda vaid – ehtsad naised! Kaks aastat tsölibaati lõi välja ja seksiisu ründas armutult. Enamik naisi olid Ladina-Ameerika päritolu narkomuulad. Lugesin nende tubade ustelt silte: Kolumbia, Brasiilia, Venezuela. Naiste motiiv oli rahapuudus, ained peideti pagasisse või kehaõõnsustesse ja otselend viis Schipholi lennujaama. Siit viis õnnetukeste tee kohalikku naistevanglasse. Nägin, kuidas üks värskelt püütud filipiinlanna telefoni otsas haledaid pisaraid valas.
Naiste hulgas leidus ka kaunitare, kuid tuleb kahjutundega tunnistada, et midagi meelierutavat ei juhtunud. Latiino naised ei osanud inglise keelt ja pealegi olid seal kõikjal kaamerad. Imesin ligi ühele lüheldasele vietnamlanna moodi naisele ja pakkusin võimalust koos minuga duši alla „jalutama” tulla. Pesuruum oli nimelt ainus koht, kus kaameraid polnud. Neiu raputas pead ja laiutas käsi, teeseldes, et ei saa sõnakestki aru. Tema uksel rippus silt „Rahvus: teadmata”. Isegi valvuritel polnud aimu, kust riigist naine pärineb. Tõenäoliselt varjas ta oma päritolu, et teda välja ei antaks.
Toksisin mingi masaja albaanlannaga partii koroonat, aga siis kahjuks selgus, et ta tahab ainult mängida. Kuna skoorimine ei tulnud kõne allagi, siis matsin mõtte maha ja pühendusin kellegi raseda mustanahalise naisega puhkeruumis maletamisele. Kogu erootika.