#p1v#Nähes kuueaastasena esimest korda «Viimset reliikviat», mõtlesin: tore, kui Agnes ja Gabriel oleksid mu ema ja isa! Naise ja mehe ideaalkuju hakkasin neis nägema alles hiljem.
Igaühel meist on oma nostalgiline suhe Eesti kõigi aegade menukaimasse filmi. «Viimsest reliikviast» oleks nagu saanudki viimne reliikvia. Taastatud värvidega menufilmi esilinastuse CC Plazas avas õhtujuht Hannes Võrno: «1969. aastal oli kaks tähtsündmust: tehti «Viimne reliikvia» ja sündisin mina.» Peoõhtul kordus igas vestlusringis märksõnana aasta 1969. Jutustati, kuidas keegi siis filmi nägi.
«Viimse reliikvia» legend mahutab endas kõike — Lennart Merist Eve Kivini.
Lavastaja Grigori Kromanovil oli vaistu valida peaosadesse tundmatud näitlejad. Lätlanna Ingrida Andrina ja ukrainlane Aleksander Goloborodko olid eesti vaataja jaoks puhtad lehed. Agneseks ja Gabrieliks on nad meile jäänudki. Kuna meie siin õnneks ei tea suurt midagi nende hilisematest rollidest. Goloborodko ja Andrina pole meile nähtavad ei seltsiüritustel ega poesabas. Ka nad ise kohtusid uuesti alles siis, kui Tallinnas tähistati Gabrieli ja Agnese «hõbepulma». Nüüd, kus filmi võtetest on möödas 33 aastat, kohtusid nad taas. Kroonika püüdis korrata toonast õhustikku ning kutsus Gabrieli ja Agnese lõunat sööma keskajahõngulisse restorani Olde Hansa.
Meelis Kapstas
meelis@kroonika.ee
