Olin üheksane, kui kooli tuli propagandist Toomas Alatalu ja kuulutas: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kohe tulevad ameeriklased ja panevad tuumapommi!» Koju läksin hirmuga, et peagi läheb sõjaks. Kahetsesin, et ei olnud sündinud paremal ajal. Näiteks kohe pärast viimase maailmasõja lõppu, oleks jõudnud enne uut sõda võimalikult vanaks elada.

Vedas mul aga teisiti. Sattusin lõpetama koolid siis, kui Eesti elu ja ajakirjandus vabaks ja huvitavaks läksid. Kohtudes ajakirjanikuna paljude oma ala tegijatega, olen mõelnud: millele pühenduks ja kuhu jõudnuks välja üks või teine inimene, kui ta oleks sündinud kümnend või kaks varem või hiljem... Kui kaugele Eestist välja oleks jõudnud Ada Lundver või oma ajast ees olnud Marju Kuut? Kes olnuks Urmas Ott ilma Nõukogude Liidu teleturuta?

Noormoeloojad Tanel Veenre ja Aldo Järvsoo (lk 64) sattusid sündima aega, kui Eestis ööklubi- ja trendielu veerema läks. Tiina Lokk (lk 36) pidi mässama 20 aastat, enne kui sai lõpuks käima lükata oma filmifestivali. Aga hea, et niigi läks.

Igal ajal oma head ja vead. Kõiki variante ühe eluga proovida ja läbi elada ei jõua. Pimedate Ööde filmide vaatamine annab aimu eluvõimalustest erinevas ajas ja ruumis. Aeg antud elada, aeg antud….

Meelis Kapstas