Tulin esmaspäeval varakult tööle ja lugesin korraga läbi nii laupäevased kui värsked lehed. Olin tund aega lihtsalt masenduses. Nagu Beslani lastest oleks vähe olnud, lisaks veel Eesti võimetus suurriikliku õiguse kõrvale oma tõde jalule seada…

Tund aega süngetes mõtetes marineerinud, tundsin, et enam ei jõua. Psühholoogiline enesekaitsemehhanism, mis teha. Kuidagi eriti lohutavalt mõjusid lood kanade küüneviilidest ja metsas seenelisi hirmutavast haldjast.

Meie lapsed tulid esimesel koolipäeval koju ja loodetavasti tulevad ka täna, homme, ülehomme. Tahavad süüa ja riideid selga ja unejuttu. Töövihikud maksavad palju ja mõnedes koolides peavad lapsed ise WC-paberit ostma.

Aga — oleks Beslani vanematel meie mured! Tänagi loeme taas kohutavaid uudiseid maailmast ja masendavaid teateid Eestist. On isegi luksus, kui saad lubada tunnikese maailmavalu enesest läbilaskmiseks. Süütad õhtul aknal hukkunute mälestuseks küünla, võib-olla poetad laste eest salaja paar pisaratki. Vaiksel hetkel mõtiskled natuke Eesti lähiajaloo ja demokraatia olemuse üle. Tunned end niiviisi küpsema ja paremana. Paratamatult haaravad elu pisiaskeldused sind seejärel taas endaga kaasa.

Elo Odres