Kohtusin Hanna-Liina Võsaga esimest korda selle aasta alguses New Yorgis, kui meist said juhuse tahtel mõneks ajaks korterinaabrid. Elasin talle iga päev kaasa — kui ta varavalges Sharon Stone´iga filmivõtetele läks ja õhtul muinasjutuliselt lahedate lugudega tagasi tuli.

Tegime teed ja jutustasime. Mõtlesin juba siis, et pagan, Hannakas on eriti lahe tegelane, vahetu, siiras ja hea suhtleja. Selle nädala esikaant teha oli puhas rõõm. Istusime Olümpia kohvikus — mina, Hanna-Liina ja tema peiks Marti. Mul oli eriti mõnus nendega lobiseda… Jutt jooksis ja kolm tundi kadus kui linnutiivul.

Täpselt selliste inimeste pärast ma oma tööd teengi, nende, kes annavad oma positiivsuse ja siirusega energiat. Energiat, mille abil õnnestub üle elada need, kes sind maapõhja kiruvad…