Kadunud põlvkond

 (82)
Kadunud põlvkond
Reuters/Scanpix

Luuletaja Gertrude Stein kirjutas mõni aeg pärast Esimest maailmasõda sõbrale Ernest Hemingwayle, et kirjanik kuulub kadunud põlvkonda. Stein viitas selle kirjandusajalukku läinud mõttega tõigale, et paljud sõjas käinud või sõda näinud (loome)inimesed ei saanud kunagi enam päris endiseks, miski oli neis sõjas lõplikult murdunud.

Ehkki 80ndatel siia ilma sündinud pole pidanud maadlema sõjakoledustega, võib meidki mitmes mõttes “kadunud põlvkonnaks” nimetada, sest paljugi, mis oli inimestes varem, on meis kadunud.

Üks, mis näikse kadunud olevat, on oskus omade kätega midagi teha. Enne Leopoldi generatsiooni peeti iseenesestmõistetavaks, et iga mees suuremate probleemideta oma autot sätib. Karburaator, kolvid, käigukast, diferentsiaal ja muud jupid olid meesterahvastel tihti juba poisipõlvest peale selged. Nüüd aga võib kohata noori mehi, kes auto tee äärde jäädes sellel nõutult kõrval seisavad ja vaid teenindusse helistada oskavad.

Kui mees jõudis heale järjele, peeti loomulikuks, et ta oma maja või suvilat ehitama hakkab. Nullist peale ja suures osas omade kätega: vundament, seinad, sarikad… Tänapäeval tunneb aga siinkirjutaja mitut meesterahvast, kes põrandaliistu paigaldamise töö parema meelega ehitusmeistrile usaldab. Katuseplaatide kohendamisest rääkimata.

Noored naised aga ei veeda enam tervet suve aiamaal ja köögis, pudeldades ja purkides kõike, mida vähegi aed annab, et “talvel hea võtta oleks”. Enam ei täitu salved ja keldrid oma kätega kasvatatud ja korjatud kraamist. Poest on märksa lihtsalt osta, kõike on saada hoopis suuremas valikus ja aega saab hoopis paremini ja mõnusamini kulutada.

Inimese oskused määrab suuresti ära vajadus nende oskuste järele. Tänapäevased autod ei purune nii tihti, et nende tüüpvead meelde kuluks ja neid ei pärandata enam isalt pojale, nii et hammasrihma vahetamise kellaaja pealt kirja saaks panna ja uuele omanikule kätte anda. Ka ei õpetata autoremonti enam sõidukoolis ja kõik kohad on täis koolis õppinud mehi, kes remondi kiirelt ja professionaalselt profitööriistadega ära teevad — autoomanikul pole enam vajadust tervet nädalavahetust oma masina all seda remontides veeta. Ning mis puutub majaehitusse, siis oma kätega ehitamine oli väga aeganõudev protsess ja sestap võib vaid heameelt tunda, et ehitusmaterjalid ja oskajad mehed pole defitsiit ja oma elumaja enam aastakümneid ootama ei pea. Rääkides aga aiasaaduste sissetegemisest võib vaid heameelt tunda, et inimesed ise on hakanud oma vaba aega rohkem väärtustama ja eelistavad seda nautida, selmet rabeleda aias ja köögis.

Ometi on käsitööoskuste kadumine igamehe juurest natuke kurb. Me oleme muutunud füüsiliselt palju saamatumaks ja ka vaimselt nirumaks — me ei oska enam oma naabrite venelaste keelt ja asjade meeldejätmise asemel otsime neid vajadusel internetist. Ehkki meie — kadunud põlvkonna — kasutuses on rohkelt vaba aega, moodne tehnika ja hoopis teine, vabam ajastu — võiks mees ka tänapäeval suuta näiteks akna ette panna. Ja naine võiks ikkagi teha talveks kasvõi purgi moosi.