Karusnahk! Või karusnahk?

Karusnaha kandmise või mittekandmise üle viimasel ajal mitte enam ei vaielda, vaid selle üle pigem kakeldakse. Nii meil kui mujal.

Loomakaitseaktivistid ründavad kalleis kasukais staare punastel vaipadel ja moeloojaid, kes ikka ja jälle karusnahad catwalk’idele toovad. Päevapiltnikel on mida pildistada ja uudisteagentuuridel millest kirjutada. Mõistuse häält kuuleb antud teemal harva.

Alljärgnevalt väljavõte diskussioonist selle üle, et kuidas lood karusnahkadega siis tegelikult on. Asja arutavad kohalik esiroheline Marek Strandberg ja moekunstnik-stilist Anu Lensment.

Kas igasuguse karusnaha kandmine on a priori kuritegu? Või on karusnahal ja karusnahal vahe? Kui, siis missugune?
Marek: Ajalooliselt on nahk, soojapidavuse mõttes siis ka karusnahk, inimese ellu jätnud.

Paljud põlisrahvad põhjas kasutavad näiteks hülgenahka siiani igapäevariietuses, aga eskimod söövad ju ka selle hülge liha, kes nülitakse, ning kasutusse lähevad ka looma luud ja rasv. Kuid tänapäeva linnalistes kultuurides on karusnahk selgelt luksuskaup.

Küsimus pole mitte kuriteos, vaid pigem eetilises positsioonis: kas on põhjendatud tapmine ja elusolenditele vigastuste ja valu tekitamine, kui selle ainsa tulemusena rahuldatakse soov saada odavamat luksust?

Anu: Mina olen selle asja endale selgeks teinud nii, et kui inimene kannab karunahka karmis kliimas külma kaitseks (nagu näiteks traditsioonilised põhjarahvad), siis see on okei, aga kui mängu tuleb edevus ja enese positsiooni rõhutamine metsloomade elu hinnaga, siis see enam aktsepteeritav ei ole.

Minu arvates on vahe, kas nahk pärineb näiteks talumajapidamises spetsiaalselt toiduks ja naha saamiseks kasvanud lambalt, või puuri pistetud ning seal viletsates tingimustes vaevlevatelt metsloomadelt.

Täispikk intervjuu ilmus Muusas nr. 1. Eelmised Muusa numbrid on müügil Tallinnas kaupluses Nu Nordik ja Tartus kaupluses Pits!