Kas esmajärguline peaks olema klassikaline või uudiskirjandus?

Raamatuid leidub siin ilmas palju, seda teavad kõik. Riiulid raamatukogudes ja raamatupoodides on maast laeni täidetud erinevate kirjandusteostega. Oska sa siis nende vahel midagi valida, see on tegelikult äärmiselt raske! Kas noor peaks pigem lugema klassikalist kirjandust või lugemishuvi suurendamise ja lihtsuse taotlemise eesmärgil hoopis uudis- ja noortekirjandust?

Minu kui üsnagi suure raamatuhuvilise isiklik arvamus on, et eelkõige võiks lugeda klassikalist kirjandust. Selle all mõtlen ma suurteoseid, mis on üle maailma tunnustatud must-read listides ja mis on ilmaelu mingil moel ka mõjutanud, näiteks M. Bulgakovi „Meister ja Margarita“, F. Dostojevski „Kuritöö ja karistus“, muidugi eesti oma A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“, kuid ka O. Wilde „Dorian Gray portree“ ja J. D. Salingeri „Kuristik Rukkis“. Klassikuid on tegelikult väga palju ja need raamatud peaksid olema iga inimese hingelises varasalves, et sealt edasi liikuda.

Kuid kindlapeale leidub siinkohal mitmeid inimesi, kes eelistavad noortekirjandust ja uudiskirjandust, tuues põhjenduseks klassikalise kirjanduse suhteliselt raske loetavuse ja arusaamuse. Noorteraamatutes kirjutatakse ju kõigest sellest, mille keskel me elame. Nendest samadest probleemidest ja rõõmudest, mis meid, noori, igapäevasel eluteel saadavad. Nende lugemisel on võimalik tegelastega samastuda, valida lemmikuid ja mitte nii lemmikuid, on võimalik ehk oma muredelegi lahendusi leida. Pealegi on neid lihtne lugeda, kuna sõnakasutus ei ole vanaaegne ja arvestades tänapäeva noorite pidevat silmailunõudlust on uudiskirjanduse autorid mõelnud ka kujunduse peale. Ja ehk on tegelikutl üldsegi hoopis nii, et praegune uudiskirjandus (näiteks S. Oksaneni „Puhastus“, S. Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruk“, M. Karu „Nullpunkt“) on kunagi kauges tulevikus klassika?

Mida arvad sina? Mis peaks kuuluma noore inimese lugejasalve esmalt, kas klassikalised suurteosed või populaarne uudiskirjandus?