Noored vastasid:

Anonüümne (12): Appi! Tekitas pisaraid! Jah, kiusatakse küll, mind on ka kiusatud! Olen kaitsnud seda inimest, aga ta põhimõtteliselt sülitab näkku mulle! Kaitseksin, aga sellest pole eriti kasu! Olen rääkinud emaga, olen sotsiaalpedagoogi juurde pöördunud! Aga see pole eriti aidanud...

Laura-Liis (15): Appi kui super video see on! Ma tahaks neid inimesi nii tänada, kes mõtlevad nii, nagu need inimesed siin videos. Nad tahavad kõiki aidata! See on üks parimaid projekte, mida ma näinud olen. Ma tahaks neid inimesi nii väga kallistada, kes tunnevad muret teiste pärast.

Mu üks suurimaid soove on, et kiusemine lõpetataks ja ma luban, et teen kõik nende jaoks, kes abi vajavad. Ma tean, mis on kiusamine ja ma tean, mida nad tunnevad.

Karina (16): Nii, kuulasin, see ei tekitanud mingit tunnet, aga need inimesed räägivad tõtt! Ma ka ei saa aru, milleks on vaja kedagi kiusata, see ei tee inimesi lahedamaks ega midagi sellist. Nad peaksid end panema nende asemele, keda kiusatakse, kas neile meeldiks see? Kas neil oleks hea tunne seda kuulata, kuidas neid kiusatakse? Nii palju teismelisi on enesetapu teinud kiusamise pärast. Ma ei saa ikka aru, kas neid ei piina südametunnistus sellest, et nende pärast on inimesed endalt elu võtnud? Minu koolis ei ole kiusamist. Lähen vahele ja teen selgeks, et nii ei tehta. Kellegi poole pöördnud ei ole.

Kätlin (14): Mina arvan, et kiusamisel on erinevaid tüüpe. Oleneb miks ja kuidas ja see oleneb kõigest, aga mina isiklikult olen vastu kiusamisele! See on ju nii lapsik, miks peaks kellelegi ütlema halvasti. Need, kes nii teevad ei ole kõvad vennad, vaid näitavad oma väärastunud taset.

Heigo (15): Vastiku tunde tekitab see. Jah, minu koolis on mingil määral kiusamist ja mis jubedam, õpetajad ei märka, kuid kui ma ise märkan, siis annan direktorile või kellelegi teada. Muidugi ma aitan hea meelega kiusamisohvreid, kuna olen ka ise olnud kiusamisohver. Mis kõige haigem, selles Facebooki grupis, kus aidatakse üksteist kiusamise vastu, on nii mõnedki kiusajad.

Johanna (14): See video tekitas kurva tunde, sest olen ka ise olnud kiusamisohver. Minu koolis toimub päris palju kiusamist, õnneks mitte minu klassis. Olen ise ka kiusamisele vastu astunud, aga alati ei ole see aidanud, vaid isegi asja hullemaks teinud. Ma tavalisest räägin enda muredest emale, kui julgen, aga kui jutt käib kellestki teisest, siis pöördun oma õpetajate poole.

Allan (21): Kiusamine on saanud tavaks igas koolis ja see probleem on igal pool. Aga nagu on öeldud, et enne kui hakkad maailma parandama, tuleb kõigepealt alustada iseendast

Keiti (18): Olen ise kiusanud ja ise kiusatav olnud. Leian, et inimesi peaks võtma nii nagu nad on. Ilmselgelt kõik ei saagi kõikidele meeldida, kuid kui midagi head ei ole öelda, siis võikski suu lihtsalt kinni hoida. Ülikoolis enam kiusamist ei esine, kuid keskkoolis ja põhikoolis on seda ikka on. Keskkoolis, õpilasesinduse presidendina, võtsin ma ühendust kiusajate klassijuhatajatega ja väide videos on õige. Tõesti mõned õpetajad leiavad, et kiusamine on täiesti normaalne nähtus ja inimesed peaksid end ise kehtestama. Kui ei saa hakkama, on nende oma mure. Kui kiusajatele vahele minna, siis ega kiusaja tegelikult tänulik ei ole. Teda hakatakse veel enam mõnitama siis, kui kaitsjat juures ei ole.

Kiusatavat saab tõesti aidata sõbraliku naeratuse või toetavate sõnadega. Neile tuleb anda see põhjus, miks hommikuti ikkagi kooli minna. See asi võiks lõpuks viia enesehinnangu tõusmise ja enese kehtestamiseni. Vägivalda ma ei poolda.

Hoopis keerulisem on olukord siis, kui last kiusatakse tema kodus. Mitte keegi ei pruugi teada, mis sünnib suletud uste taga. Laps on väljaspool kodu õnnelik, sest seal teda ei kiusata, seega märke on väga raske näha. Mu väga lähedane isik kannatab praegu kodus vaimse terrori all ja ma ei oska mite midagi teha. Asi on käinud kohtus, kuid mitte midagi ei muutunud. See isik on ise väga andekas väga mitmel alal, kuid tema ema ei hooli sellest, ei hooli lapsest, lihtsalt ei hooli. ...nüüd järgi mõeldes, ka mina saan teha rohkem, et sellel lapsel väljaspool kodu õnnelikum olla oleks.

Filmides on juba täiesti normaalne kasutada vägivalda ja ma ei reageeri sellele enam, kuid kui keegi kasutab vägivalda lapse peal, teeb see mind vihaseks ja pahatihti ajab see mind nutma. Ka päriselus on sellist olukorda raske vaadata. Ma võimalusel ikka lähen vahele ja muudan asju kasvõi korraks. Pikemas perspektiivis ei muutu siiski mitte midagi.

Muidu see video ise võib aidata neid, keda kiusatakse. Ehk tõesti nad lähevad kellegi juurde rääkima, kuid kui seda videot peaks vaatama mõni kiusaja, siis ilmselt ta ennast ära ei tunne. Ta võib selle videoga nõustuda ja samas arvata, et ta ise ei ole asjaga kuidagi seotud. Kui üldse, siis ta tunneb end kiusatavana mingite tegurite poolt (näiteks suhted vanematega vms), mis panevad teda teisi kiusama.