Kas lasterikkus on puue?

Minu peres on 6 liiget: ema, isa ja 4 last: mina (16); õed (15); (7) ja (3). Oleme tajunud samuti eelarvamusi. Arvatakse, et elame halbades tingimustes, oleme palju vaesemad kui teised, samuti arvatakse, et meie vanematel ei jätku meie jaoks aega ja vajame lisatähelepanu. Enda kohta võin öelda, et lisatähelepanu ma ei vaja.

Mu vanemad pühendavad igale lapsele piisavalt aega. Vahel tunnen, et mulle isegi liialt palju. Kuna olen vanim laps, olen harjunud andma järele oma õdede soovidele. Samuti aitan oma vanemaid ja tegelen oma õdedega: käin tihti neid lasteaiast/koolist ära toomas ja mängin nendega. Seepärast hoiavad vanemad mind kursis ka majandusliku järjega.

Ma ei valeta, meil on olnud väga raskeid aegu – kellel poleks, kuid oleme saanud hakkama ja sellest välja tulnud. Saan aru Avo-Rein Terepingu arvamusest, et lasterikkaid peresid on kohatu panna ühte patta puudega inimestega. Me ei ole ju puudega, kuigi vajaksime samuti suuremat hoolt, toetusi ja kaitset nagu nemadki.

Samuti saan aru sellest, kuidas paljud inimesed mõistavad hukka paljulapselisi perekondi. On vanemaid, kes teevad lapse armastusest, et last ise kasvatada; ja on teised vanemad, kes teevad lapse, et saada rohkem toetusrahasid.

Olen õnnelik, et mina viimasesse ei kuulu. Tean lapsi, kes on sellise pere liikmed ja nende olukord ning tulevik näib palju nukram.

Kokkuvõtvalt ütleksingi, et lasterikkus pole kindlasti puue. Eestisse olekski vaja rohkem inimesi: noori, kes jätkavad elu siin pisikesel maal. Alles paar päeva tagasi kiideti mu ema, kui rikas ta on, et on nelja tütre ema. See tegi kõigil tuju rõõmsaks. Ja kuna minu klassis on veel inimesi, kes on pärit lasterikkast perest, on mul au sellest teemast kirjutada ja seda eriti oma pere vanima lapsena.