Kas olla üksik või mitte?

Ühiskonnas on juurdunud põhimõte, et keegi ei saa üksik olla vabatahtlikult. Paljude arvates on neil, kellel kaaslast pole, mingi nihe kas mõistuses või siis on nende välimus nii ebameeldiv, et keegi neid ei taha. Millest siis selline üldistamine ja kas üksik inimene tegelikult saab olla õnnelik?

Üksik olemine pole kunagi eriti au sees olnud. Ikka püütakse leida kedagi, kellega vastastikku üksteist hoida ja armastada. See on iga inimese loomulik soov. Sellepärast ongi paljudel raske leppida nende väheste üksikutega, kes on oma olukorraga rahul ning isegi naudivad seda. Kõik lihtsalt ei suuda seda mõista.

Paraku on inimesed väga erinevad ning igaühele ei pruugi püsisuhe lihtsalt sobida. Paljud tunnevad ka, et pole lihtsalt selleks valmis. Pealegi ei leia kaugeltki mitte kõik inimesed seda ühte, ainust ja õiget. Sealjuures ei olda nõus ka vähemaga, ei soovita olla koos kellegagi ainult sellepärast, et mingisugustki suhet omada. Nii jäävadki paljud üksi. Muidugi on need vaid mõned näited paljudest põhjustest.

Loomulikult on äärmiselt vedanud neil, kellel on õnnestunud leida see päris õige inimene. Keegi, kellega koos kõik raskused saavad ületatud ning keda igavesti enda kõrvale soovid. Suurim õnn on leida kedagi sellist. Kahjuks pole see nii lihtne ning paljud meist otsivad aastaid oma tõelist armastust.

Paljudel jääbki see leidmata. Otsinguteedel võib juhtuda, et satutakse mõne teise, vale inimese otsa, kelle teod või sõnad palju haiget teevad ning sügava pettumuse valmistavad. Sellisel juhul võidakse muutuda üliettevaatlikuks või koguni ennast armuasjust sootuks kõrvale jätta, et mitte taas kord haiget saada.

Üksik võib siiski ka õnnelik olla juhul, kui ta ise seda soovib. Mõnedele lihtsalt meeldib pidevalt vahetada partnereid ning elada vaba ja vallalise elu. Neile ei tohiks midagi ette heita, sest nad lihtsalt on sellised ega saa sinna midagi parata. Niikaua, kuni nad oma eluviisiga kedagi ei sega ega kellelegi haiget ei tee, on see vaid nende enda asi.

Igaüks valib elus oma tee ise. Jah, enamik meist (mina ise kaasa arvatud) ei kujutaks elu ilma armastuseta ette. See tunduks lausa mõttetu. Kuid kellelgi pole õigust kritiseerida teiste inimeste vabu valikuid. Peaksime püüdma leppida, et kõik ei saa mõelda ühtemoodi ning kõigil on õigus elada oma elu täpselt nii, nagu ta ise seda heaks arvab.