Kas peaksin oma vana armastuse üles soojendama?

Küsimus: Sarnaseid muresi on teile vist palju kirjutatud, kuid minagi olen omadega puntrasse jooksnud. Kogu lugu sai alguse aastaid tagasi, mil kohtusin ühe tüdrukuga, kes oli kõikke seda, mida ma ette tol ajal kujutasin ideaalsest tüdrukust. Meil tekkis ka kohene klapp - kõlab nagu iga teinegi armastusromaan.

Kuid nagu ikka sai ükskord kõik otsa. Määravaks vist sai suhte kujunemine harjumuseks ja omakorda oli süü ka vahemaas ning lõpule alguse tegi tookord tüdruk. Mõni aeg hiljem oli vaja minul muidugi sildu põletama hakata ja läksime lahku suure riiuga. Igatahes olin ma vähemalt nii palju mees, et julgesin mingi aeg hiljem tüdrukult vabandust paluda, aga suhtele uut algust kumbki ei teinud.

Nüüdseks on sellest kõigest möödas juba paar aastat. Temal on olemas poiss ja minagi olen "õnnelikult" suhtes. Mure on selles, et vaatamata sellele, et kõik on näiliselt hästi ja me vahetevahel ikka räägime, kraabib midagi hinges.

Alguses ma ei teinud sellest suurt numbrit ja mõtlesin, et aeg teeb oma töö: leian kellegi, unustan mineviku ja elan õnnelikult olevikus. Aga mida aega edasi ja mida vähem ma üritan sellele mõelda, seda rohkem ma tunnen, et see kõik on lihtsalt nii valesti...

Tundub, et tüdruku hinge kraabib sama asi - kuigi ta sellest otseselt juttu ei ole teinud, mainis ta viimases vestluses, et midagi härib ka teda, aga ta ei saa aru, mis see on. Nii ongi kõik tupikus omadega.

Mina peaks olema vist see tugevam pool, kes peaks alustama vestlust sel teemal, aga ei julge. Ja teistpidi ei tahaks, et teist korda nii läheks. Samas, jälle ei tea.

Jutt sai küll pikk, aga äkki oskate mingit nõu anda saamatule poisile? Kas minna edasi sama moodi nagu kogu aeg olen edasi liikunud - tagasi vaatamata, või peaks tulema nüüd mingi pööre kõigega. Igatahes edasi ei oska mina midagi teha. Aitäh nõuande eest.

D., 19

Dr. Noormann vastab

Selle olukorra meenutamine ja see tunne jääb Sind saatma kogu eluks. See ongi seisund, millest räägitakse kui vanast armist, mis ei roosteta, millest lauldakse tuhandeid laule. See on esimese tõsise armastuse võlu ja valu, lummus ja õndsus. Ja see on ilus, kui tunne üldse ilus saab olla.

On ju täiesti loogiline, et igast armastusest ei saa abielu ja sugugi mitte kõik kirglikud armastused ei jätku isegi leige suhtena mitte. Aga inimene, kellel sellist kogemust noorusest kaasa pole võtta või tassib seda endas kui solvangut, kaotust, rumalust, on hingeliselt palju vaesem, kuigi seda ise ei teagi märgata.

Me õpime kõike siin elus. Ka süda õpib kogema suurt rõõmu ja ehedat kaotust. Ja mis kõige tähtsam – õpib hinge headust just magusvalusate kaotuskogemuste kaudu. See annab sulle endale kinnitust, et Sa pole tühine inimene, sest Su tunne oli tõsine.

Mis edasi? Ma kardan, et selle suhte jõuga taaselustamine on nagu teise päeva ülessoojendatud supp. Kui selline suhe nüüd peaks nurjuma, hakkad oma esimese armastuse eheduses kahtlema ja hingele on see juba hoopis teistsugune ja juba tundeid kalestavam kogemus.

Teie Dr. Noormann