Dr Noormann:

Tüli on püüd konflikti lahendada emotsionaalselt kõrgenenud vormis. Seda tuleb ikka ette ja sel on peale otseste eriarvamuste ja erimeelsuste ka palju muid vormilisi põhjuseid: võimuvõitlus, armastusejärgne enesekehtestamine, endale tähelepanu tõmbamine, aga ka iseloomust tingitud
põhjuseid — alaväärsus, ärrituvus, pedantsus jne. Kuid tüli kui probleemi lahendamise vorm pole suhetele ohtlik põhiliselt kahe tingimuse täitmisel.

Esiteks — kui tüli jääb probleemi pinnale, ei vaju laiali (tüli eskaleerumine) järgmistele probleemidele st et räägitakse asjast. Ning eriti oluline on, et tüli ei muutuks süüdistamiseks, teineteise sildistamiseks või diagnoosimiseks. St et kuni räägime veel “sinu käitumine, sinu tegu, sinu vale otsus”, pole tüli veel väga libedale jääle läinud. Kui aga tülisse sugenevad sõnad sina OLED…, siis on asi köögavõitu. Me oleme valmis muutma oma käitumist, kuid oma olemist me selliste süüdistuste peale muuta ei
suuda. Ja kui sellises vormis tülid on igapäevased, võib see lõppeda mõttekäiguga — kui ma olen sinu jaoks halb ja loll, miks me peaksime siis üldse koos olema.

Teiseks peab tüli lõppema kas lausa sõnalise leppimisega või käitumuslikult konventsionaalse (mõlemale ühtemoodi mõistetava) žesti  või teoga — näiteks kasvõi tassi tee pakkumine — saame aru, et tülis olid asjad, asjaolud, mõtted, isegi loomuomadused, kuid mitte meie ise. Kui suudame tüli või selle järgse turritamise peale rahulikult leppida, siis see pigem tsementeerib suhetepragusid ja paljud pere isegi tülitsevad ilusa ja teineteist lähendava leppimise nimel. Kui leppida ei suudeta ja tüli jätkub “tummfilmina” mitu päeva, on tegu juba suhetekriisiga ja väikesed tsementeerimata praod võivad liituda suureks mõraks, mis ohustab juba abielu.

Jaga
Kommentaarid