Käsi viiulil ja aja pulsil


Käsi viiulil ja aja pulsil
Foto: Kristjan Kalde

Maria Erss tegeleb ülikooli teadlasena õpetaja autonoomia teemaga, vabal ajal mängib aga ülikooli sümfooniaorkestris viiulit.

Maris Erss räägib, et kuna pilliõpe algab varases lapsepõlves, oli algul oluline esteetiline nauding ja emotsioonide väljendamine, mida musitseerimine pakub. Teadsin juba seitsmeaastasena, et tahan õppida viiulit, minu jaoks kõige ilusamat pilli, mille häält peetakse kõige sarnasemaks inimhäälele ja mis pakub lõputult väljendusvõimalusi.

Pikad aastad viiuliõpinguid Nõmme lastemuusikakoolis ja hiljem Tallinna muusikakeskkoolis õpetasid püsivust, süvenemisvõimet, tähelepanu pööramist detailidele ning kohusetunnet. Ansamblis ja orkestris mängimine arendas ka meeskonnatööoskust ja võimet üksteist kuulata, mis on minu arvates teadlase töös vajalikud oskused, sest tänapäeva teadus on eelkõige töö uurimisrühmades.

Vabadus ja vastutus

Tee teaduseni leidsin hiljem, kui töötasin saksa keele õpetajana. Mind hakkasid huvitama küsimused õpetaja vabadusest, vastutusest, kontrollist ja usaldusest ning nende seostest võimuga. Tajudes aruandluse kasvu koolitöös ning tööülesannete kuhjumist, tahtsin teada, kas see on ainult Eestis nii või on tegemist üleilmse nähtusega.

Astusin Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorantuuri plaaniga teha rahvusvaheline võrdlev uuring. Doktoritöös käsitlesingi võrdlevalt õpetaja autonoomiat hariduspoliitika kontekstis kolmes riigis: Eestis, Saksamaal ja Soomes.

Seotud lood:

Põhifookuseks kujunes õppekava kui üks haridussüsteemi keskseid dokumente ja selle interpretatsioon õpetajate poolt. Seda suunda olen ka praeguses karjääris arendanud.
Doktoritöös jõudsin järeldusele, et õpetaja autonoomia on väga mitmedimensiooniline nähtus, milles mängivad rolli nii väliskeskkond (hariduspoliitika), organisatsioonikultuur, mitmesugused ressursid (aeg, füüsilised ressursid, teadmised ja oskused) kui ka õpetajate enda hoiakud ja motivatsioon.

Õpetaja ja keskkond

Viimasel ajal kaldun pooldama ökoloogilist vaadet autonoomiale kui agentsusele, mis ei ole lihtsalt mingi omadus, mis mõnel inimesel on ja teisel pole, vaid mida võib mõista kui eesmärki, mille poole püüelda ja mida on teatud (keskkonna)tingimustel võimalik saavutada. See on oluline sõnum õpetajatele ja hariduspoliitika kujundajatele. Meie aja haridusteadustes kiputakse üle hindama ühe õpetaja mõjukust haridusparadigma muutmisel ja heade tulemuste saavutamisel hüüdlausega „Kõik sõltub õpetajastˮ, kuid ei pöörata vajalikku tähelepanu keskkonnateguritele.

Muutused on ka minu laiem uurimisfookus, olgu siis jutt koolikultuuri uuendamisest või õpetaja rolli muutustest ajas haridusreformide kaudu. Püüan uurimistöös ja artiklites käsitleda seoseid õpetaja töö ja erinevate keskkondade vahel ning innustada hariduspoliitika kujundajaid ja koolijuhte pakkuma võimestavat keskkonda õpetajatele, kus nad saaksid olla professionaalid ja autonoomsed otsustajad. Loodan panustada positiivsema kuvandi loomisse õpetajatest kui võtmeisikutest tuleviku kujundamisel ning unistan ajast, kus õpetajaamet on üks kõige ihaldusväärsemaid noorte seas.

Orkester kui innustaja

Töö Tallinna Ülikoolis võimaldab mul tegeleda oluliste teemadega ja hoida kätt aja pulsil. Lisaks pakub Tallinna Ülikool suurepärast võimalust ennast teostada ka väljaspool teadust ja õppetööd. Mängin Tallinna Ülikooli sümfooniaorkestris, mis on üks kahest täiskasvanute harrastusorkestrist Eestis.

Tulevikus võib orkestri olemasolu saada oluliseks motivaatoriks ülikooliga liitumisel. Juba praegu valivad mõned välisüliõpilased meie ülikooli sümfooniaorkestri pärast. Ka mina kasutasin neli aastat tagasi juhust, et kunagi omandatud pillimänguoskust mitte unustada. Igal esmaspäeva õhtul proovi minnes tunnen, kuidas aju puhkab teadus- ja õppetööga seotud pingutusest ning avaneb võimalus emotsioone välja elada. Kuigi pingeline kontserttegevus ja nõudlikud kavad tekitavad üksjagu stressi, on see hea vaheldus intellektuaalsele tööle.

Ma ei ole kindel, mis musitseerimise ajal täpselt ajus sünnib, küllap neuroteadlased oskavad sellele küsimusele paremini vastata, aga usun, et see aktiveerib ajus teised piirkonnad, mida iga päev ei kasuta. Küllap on sellest kokkuvõttes ka teadustööle kasu.