Tallinnasse mürglit tegema tulnud inglise poissmees potsatas tiigi kaldal pingil istuva eestlanna kõrvale – kus sa, tütarlaps, ikka siis tööpausil põskedele päikest püüad –, küsis paar igavat küsimust, ja ütles siis, et võiks minna ta hotellituppa: «Well, you know...»
Ja et tüdrukul oli eriti sant tuju, nüüd veel häiriti päevitamist, lõid ta silmad kurjalt põlema. Ta pani ette, et eelmänguks võiks ennast märjaks teha sealsamas tiigis, ja ainult alasti!
«What?!» ei tahtnud kutt ettepanekut uskuda. «Yes!» nõudis tüdruk ja lennutas plätud ülevoolava innuga õhku, tormas vette ja pritsis kutti. «You’re crazy! People here,» ehmatas mees ja läks oma teed.
Suletud uste taga tundub nii mõnegi arvates olevat lubatud igasugune põrutav elu. Need aga, kes teevad midagi avalikult, nii nagu nad ka loomuldasa on, naelutatakse häbiposti. Kati Saara Vatmann võtab jalge alla kohtutee, tundes, et tema isiku pihta on pillutatud ebaõiglasi kommentaare pärast suvises Kroonika Kodu-eris ilmunud fotosessiooni kodusest alasti suplusest järvevees. Kati näitabki nii, nagu ta elab. Ja selle mõttega teeme siin ka Kroonikat – pead elu eest liiva alla ei peida, otsime iga inimese elu omanäolist tõde.
