Katkend Arvo Kukumäe raamatust: Ei mina upu! Mustlaseit ennustas, et suren maa ja taeva vahel
Elulooraamatu autor Evelin Kivimaa on intervjueerinud kokku 20 inimest: lisaks peategelasele endale räägivad Kuku elust ka temaga koos töötanud näitlejad ja režissöörid, kursusekaaslased lavakunstikateedrist, elukaaslane, eksabikaasad jpt.
DELFI lugejatel on võimalus tutvuda kolme peatükiga jahmatavalt ausast elulooraamatust.
1 osa
Katkend filminäitleja Arvo Kukumäe elulooraamatust: sukatripp rinnataskus
Hommikutervitus "Metskannikeste" moodi: “Kuku, raibe, ärka üles, au ja kuulsust teenima!”
Filmis “Metskannikesed” (1980) üht peaosalist, metsavend Tõnu mängides kiirgab Kuku näost erilist süütust ja siirust. Ka siis, kui julgeolekutöötajat kehastav Tõnu Kark tõmbab uppumisohus metsavenna veest välja, teatab Kuku naiivselt-lihtsalt, helge naeratusega: “Ei mina upu! Mustlaseit ennustas mulle, et ma suren maa ja taeva vahel.”
Nii juhtubki: filmi lõpus ripub see helge naeratusega poiss maa ja taeva vahel, köis ümber kaela.
Filmimise ajal asus meie baas Jõhvis, võtted olid Kuremäe kandis, soodes ja tuhamägedes.
Seda filmi tehes saingi esimest korda kokku Tõnu Kargiga, kes mind toetas ja õpetas. Ta on ürganne. Minul ei ole nii palju orgaanilist jõudu kuskilt võtta. Kaks kuud elasime Tõnuga ühes hotellitoas. Hommikuti ta venitas hantleid ja röögatas kell kuus, nagu režissöör Kaljo Kiisa režiim nõudis: “Kuku, raibe, ärka üles, au ja kuulsust teenima!” Mina loomulikult lihaseid ei treeninud, ainult vahel painutasin ja võimlesin. Ja harjutasin oma psühhotehnikat. Kui sul on vastas selline mägi, siis pead talle väga terava puuriga vastu minema, et mitte tema kõrval halliks jääda. Tuleb kasutada kavalust.
Partnerina on Tõnu super! Kui sul on hea partner, siis on võttepäeva lõpus nii õnnis tunne, nagu oleksid pühitsetud mees. Nädal aega on nii hea olla! Tunned, et elu on elamist väärt. Et tekkis midagi suuremat, kõrgemat... jalad on natuke maast lahti.
Sel ajal oli Jõhvis palju ukraina tüdrukuid, kes saadeti sinna Donetskist pärast tehnikumi lõpetamist kaheks aastaks tööle. Leidsin endale ühe ilusa ukraina pruudi. Minu sünnipäevale 9. augustil järgnesid filmimisest vabad päevad. Jõime grupiga šampanjad ära, teised sõitsid minema, aga meie Tõnuga jäime Jõhvi. Tõnul oli ka mingisugune pruut.Istusime neljakesi kohvikus ja jõime šampanjat, mul oli meie hotellituppa ka viidud. Tõnu muutus äkki armukadedaks, et minul on ilusam pruut. Ta võttis minu pruudi prillid ja lõi vastu lauda puruks. No eks ta oli purjus ka. Mu pruut hakkas nutma ja ma pidin ta koju saatma.
Kui tagasi tulin, siis oli Tõnu koos oma pruudiga juba meie tuppa kadunud, uks oli kinni ja seest kostis nahistamist. Tõnu ütles läbi ukse: “Kuku, mine jaluta tund-poolteist, ma räägin pruudiga toas juttu.” Jalutasin mööda Jõhvi linna, midagi teha ei olnud, selline lämbe suveöö, tähed särasid taevas ja väga hea oli olla. Koputasin paari tunni pärast, aga Tõnu mind tuppa ei lasknud. Küsisin siis portjeelt teise toa võtme.
Järgmisel hommikul oli toauks juba lahti, šampanja ära joodud ja tüdruk läinud. Tõnu ütles, et “armas sõber, anna andeks!”, ja torkas mulle sukatripi rinnataskusse.
VAATA KA PILTE täna toimunud raamatu esitlusest:
