KATKEND: Loe killukest "Nullpunkti" autori uue romaani "Täna on täna ja forever on forever" peatükist!

"Nullpunkti" autorilt Margus Karult ilmus koostöös kirjastusega Pegasus värske romaan „Täna on täna ja forever on forever”. Raamat viib lugeja kaasa peadpööritavale seiklusele tänapäeva noorte täiskasvanute maailmas.

Raamatu peategelane on 27aastane reklaami- ja teletöötaja, kes on rahulolematu nii oma tööeluga kui ka suhetega pere, sõprade ja elukaaslas(t)ega. Ühel hommikul pärast sõprade korraldatud üllatussünnipäeva Tallinna vanalinnas ärkab ta Uus-Meremaa haiglas voodi külge aheldatuna, käeraudade jäljed randmetel. Tagasivaated romaani esimeses pooles ja tulevikukaemused teises muudavad lugemise pingeliseks ja põnevaks ning paljastavad järk-järgult sünge saladuse peategelase minevikust.

Toome sinuni katkendi peatükist „Laulupeo orgia ja missis Universum”:

„Hei!”
„Tere!”
„No tsau!”
„Sina ka siin!”
„Tervitused!”
„Vau, mis pintsak!”
„Kus sa olnud oled?”
„Tsauks!”
„Tervist!”
„Vägev saade!”
„Mis sa jood?”
„No põhjani.”
„Ossa!”
„Sa näed nii hea välja!”

Copywriter. Aasta stilist. Eurolaulik. Näitleja. Advokaat. Produtsent. Selle büroo omanik. Endine baleriin. Superstaar. Saatejuht. Näitleja. Näitleja. Lavastaja. Projektijuht. Kirjanik. Staarfotograaf. Näitleja. Režissöör. AD. AD. AD. Jurist. AD. Stilist. Ajakirjanik. Moelooja. Produtsent. Muusikaprodutsent. Geenitehnoloog. Poliitik. Režissöör. Uudistelugeja. Peakokk. Modell. Modell. Modell. Reality-staar. Reality-staari tüdruk­sõber. Muusik. Juuksur. Staarjuuksur. Näitleja. Helilooja. Klõps. Klõps. Klõps. Volüümikas neiu hööritab kontori kööginurka ehitatud laval ja laulab meelal häälel midagi, mida ma elevator-jazz’iks kutsuksin. Suusamütsiga ja dressides DJ konutab tema taga ja joob purgist energiajooki. Fotograafid välgutavad oma suurte kaameratega igasse suunda, kraapides sellest peost välja igasuguse lõbu, sest kõik kardavad, et hoogsalt tantsides või liiga elavalt vesteldes võivad nad jääda seltskonnaveergudele, suu lahti või silmad kõõrdis. See maailm näis mulle kunagi nii võluv, nii köitev ja katsetamist täis ... Aga ... ka erakordsus võib rutiiniks saada. Lasen pilgu üle seltskonna ja veendun, et ühtegi esmakohtumist siit ürituselt loota ei tasu. Kogu õhtu on möödunud läbi maheda filtri ja mul ei ole hetkel tuju seda sotsiaalmängu viljeleda. Asi ei ole seltskonnas, vaid mus endas. Ma olen endast tüdinud. Ma olen väsinud oma naljadest, neist ühtedest ja samadest väikestest vahvatest lugudest, mida ma sobivates situatsioonides teiste naerutamiseks räägin, väsinud neist ilmetest ja väljenditest, mida ma kasutan, väsinud oma teeseldud naerust ja naeratusest. Kui ma ennast esimest korda kohtaksin, siis tunduksin vist iseendale üsna sümpaatne, aga ma olen endaga liialt kaua aega veetnud, et seda hinnata. Tahaksin endast puhkust, tahaksin iseend maha jätta ja rahus olla – see suhe tundub kulunud ja väsinud. Tahaksin olla vahepeal keegi teine, uute lugude ja kogemuste ja tunnetega ja siis ehk suudaksin jälle iseendast lugu pidada. Otsin suitsupaki välja ja teen Janekile kahe sõrmega žesti, mis ütleb, et lahkun hetkeks sigaretile.

Avan rõduukse ja kui proovin põuetaskust telefoni leida, et vaadata, kui palju kell on, poeb külm kohe mu riiete vahele. Kell on alles imik ja peaksin siin veel mõne tunni veetma, et viisakas näida. Vaatan alla. Tänavad on pimedad ja tühjad, vaid triikrauahoone särab täistuledes. Näen läbi klaasi, kuidas Elvis on ruumi sisse kablutanud, käevangus lühikeses karusnahkses mantlis nägus neiu. Nad tormavad naeru kihistades šampanjaklaasideni ja pärast paari lonksu otsustab neiu oma mantli maha visata ja ümber Elvise tantsu kepsutama hakata. Näen, kuidas ta südamest naerab. Kuidas ta otsa vaatab ja huvitub.

Mida kuradit Kait must tahtis? Nüüd, kus ma niigi omadega kergelt umbes olen, on tema hipimängud liiast – mõni aasta tagasi ehk oleksin kohe lennuki peale hüpanud ja temaga uut asumaad ja elu kaema läinud, aga praegu – ma ei saa. Ma ei saa lasta tal ennast sellesse ajutisse lõpmatusse müstikasse vedada. Ma ei saa alt vedada kõiki neid inimesi, kes mind siia aidanud on, kus ma praegu olen – ma olen selleks liialt palju lubadusi andud. Mulle on liialt suured ootused pandud. See ei ole enam minu elu, mida ma elan, see on paljude inimeste töö ja paljude inimeste raha, mis minusse on investeeritud. Ma saan hakkama. Ma saan uuesti ree peale. Ma hakkan toimima. Klõmm! lendab džinntoonik mu kõrri kurgunibu vaid vaevalt riivates. Jammi-jammi-jammi, tead, ma nukrust ei salli, laulis kord Miss II Miss.

„Hei. Siin sa siis end peidadki,” ütleb Elvis, kui on pea rõduukse vahelt välja pistnud. „Kuule, tule, ma pean sind Tanjale tutvustama. See punases kleidis neiu tuli just Taist Missis Universumi valimiselt. Viru Varietee solist. Tal on kaks last, aga selline püss, et anna olla, ja noh, teed ületades vaatab ta mõlemale poole, kui sa saad aru, mida ma mõtlen. Ta VÄGA tahaks sinuga tutvuda.” Piilun rõduukse vahelt sisse ja näen, kuidas „neiu” mu kolleegidega sotsialiseerub.
„Miks sul nii kaua läks?”

„Mis, me oleme nüüd abielus või?” muigab Elvis. „Ma ei tea ... Jäin Youtube’i toppama.” Ta läidab sigareti. „Kuidas teil eile läks?”
„Suurepäraselt. Tõmbasime end putsi ja ma trippisin ära. Hommikul oli Kait läinud. Õnneks jättis kingi,” ütlen.
„Nägin. Naljatilk on ta sul ikka.”

„Jah. Naljaookean. Kuidas ta su kätte sai?”
„Facebookist oled kuulnud?” Elvis patsutab lohutavalt mulle õlale. „Ta nägi üsna puhanud välja.”

„Seda ta ka kindlasti on. Ma ei teadnud, et tal Facebook on.”
„Mitte tal. Mingi suvalise Mary konto alt kirjutas. Lähed talle järele?” Elvis viskab mulle altkulmu pilgu ja nõjatub vastu rõduust.
„Kuhu? Kuhu ma talle järele lähen? Ta ajas ainult segast, ütles, et ma olen närbumas ja pean midagi ette võtma, ja ülejäänud aja ajas müstilist dopehead’i paska paremast elust ja et ma ükskord saan aru ja ... Ja ma ei saaks praegu kuskile sõita. Kaks saadet on veel ja siis peame selle kuradi päkapikuklipiga Lapimaale Rovaniemisse sõitma. Eesti liliputiturg on liialt väike siiski ... Ja kuna Janek on hullaris, siis režissöör on seesama haige Kuno, kes meil saate peal on.”

„Janek on hullaris? Mis ajast?”
„Eilsest. Tõusis koosoleku ajal püsti ja sõitis otse sinna. Ta käib vist tihtipeale seal ravil. Peaks ise ka nii tegema. Kuradi mõnus ja rahulik oli. Kõik on planeeritud. Mingeid muresid ei ole.”
„Oh teid, reklaamigurusid, küll. Muud moodi puhkust ei oska võtta, kui lasete psühhiaatritel end mingit ajukeemiat muutvat dope’i täis tuupida.”

„Mul ei oleks midagi selle vastu, kui mu ajukeemia muutuks. Mulle isegi meeldiks end uue inimesena tunda.”
„Sellises vallas ei tasu shortcut’e võtta. See ei lahenda midagi. Kõrvaldab sümptomid, aga probleemid jäävad alles. TAAANJOTŠKA!!!!” hõikab Elvis rõduukse vahelt salongi, nii et bändi laulja ehmub ja teeb väikse pausi. Neiu jätab tantsupõrandal kekutamise ja poeb miskipärast hiilimist teeseldes rõduukse vahelt välja.

/---/