Nii juhtub Violeti ja tema sõpradega, kes pärast Comic-Conil toimunud veidrat õnnetust satuvad päriselt enda lemmik-fantaasiamaailma, "Võllatantsu" keskmesse. Nad tapavad kogemata "Võllatantsu" algse kangelase Rose'i ja on nüüd lõksus sünges maailmas, kus saab ellu jääda vaid ühtmoodi. Violetilt uleb astuda Rose'i asemele ja aidata sündmused tagasi õigele teele, et nad kõik saaksid koju minna.

Proloog

Täpselt nädala pärast puuakse mind üles.

Ma lähen võlla sõprade, perekonna, aga eelkõige armastuse nimel. See mõte pakub ootamatult nappi lohutust, kui ma kujutlen, kuidas silmus kaela ümber koomale tõmbub, kuidas jalad kindlat pinda otsides tõmblevad ... Nagu tantsiksin õhus.

Täna hommikul ei teadnud ma veel midagi. Täna hommikul olin Comic-Conil, tõmbasin kopsud hot dog'ide, higi ja lõhnaõli hõngu täis, nautisin kirevaid kostüüme, kaamerate sähvimist, basstrumme ja viiuleid. Ja alles eelmisel päeval olin koolis, muretsesin mingi tobeda inglise keele esitluse pärast ja soovisin, et elaksin hoopis teises maailmas.

Sooviega tuleb ettevaatlik olla, sest vahel osutub reaalsus tõeliselt nõmedaks.

1. PEATÜKK

Püsti tõustes avastan, et pikk kleit on reite ümber mähkunud ja kisun riide vargi vabaks.

"Lase käia," sosistab Katie.

Ma ei vasta talle. Miks ma selle lollaka esitluse vabatahtlikult enda peale võtsin? Avalik esinemine pole mu tugevaim külg. Olgem ausad, see käib kõige avaliku kohta.

"Me ootame, Violet," lausub preili Thompson.

Sikutan kleiti veel viimast korda ja sammun klassi ette. Tunnen end korraga väga väikesena, nagu oleks mu klassikaaslaste pilkudel kahandav vägi. Kahanev Violet. See ajab naerma - nüüdjätan lisaks närvilisusele ka hullumeelse mulje.

Preili Thompson naeratab mulle oma logiseva laua tagant. "Nii, Violet, räägi meile oma lemmikromaanist. Selleks on ...?"

"Salli Kingi "Võllatants"," vastan mina.

Tagumiste ridade poiste seast kostab kollektiivne oie. Aga nad ainult teesklevad pettumust. Nägin neid vähem kui aasta eest kinos, kui film välja tuli ja mäletan, et nad kõik lahkusid kahtlaselt punaste silmadega.

Tõmban sügavalt hinge ja valmistun rääkima.

"Elas kord rass nimega inimesed. Inimesed olid targad ja ambitsioonikad, aga samuti ahned. Nende ahnus väljendus ka sina kasvavas kiindumuses täiusesse - täiuslikku kehasse, vaimu ja ellu. Kahekümne teise sajandi alguses viis nende kinniside esimese geneetiliselt muudetu inimeste põlvkonnani."

Teen dramaatilise pausi ja vaatan klassis ringi. Lootsin, et mu publik jälgib põnevusega, silmad pärani, aga tundub, et nad suiguvad poolunes.

"Särad. Supergeenidega Äramuudetud Rahvas. Pikad, tugevad, kaunid, IQ üle 130. Üsna pea asusid särad elama kaunitesse maakohtadesse, mida kutsuti Niitudeks, kaugele haigustest ja kuritegevusest."

Tammun jalalt jalale, lükkan tuka silmilt ja tõrjun mõistuse tumedasse tagasoppi hääle, mis visalt kinnitab, et teen ennast täiesti lolliks.

"Aga mis sai geneetiliselt muutmata inimestest? Tavalistest meestest ja naistest nagu meie? Neid hakati kutsuma ebatäiuslikeks. Ebadeks. Nad suleti vanadesse linnadesse - Londonisse, Manchesteri, Pariisi ja Moskvasse -, mis kubisesid haigustest ja kuritegevusest. Nad vangistati kilomeetrite kaupa looklevate linnamüüride taha ja sunniti pommitamisega alistuma. Ainult kõige tugevamad ja võimekamad ebad lubati Niitudele, et seal särasid orjadena teenida. Sõna "inimene" enam ei kasutatud ... See oli keelatud. Jäid vaid särad ja ebad ..."

"Nii et ma olen eba," sekkub Ryan Bell tagapingist. "Seda tahadki öelda?"

Tore küll. See veel puudus - tüütu küsija. Soovin, et julgeksin talle nähvata, kuidas ta peaks seda juba teadma, sest istus kaks tundi kinos taskurätiga nina nuusates.

"Pea suu, tropp," ütleb Katie. Ta punased juuksed lehvivad täiuslikus kaares, kui ta poisi poole pöördub. Ma ei näe tema nägu, aga tean, et ta kingib Ryanile selle ilme. Vidutab helerohelisi silmi ja surub huuled kriipsuks.

"Minu juures pole midagi ebatäiuslikku," väidab Ryan.

Katie toob kuuldavale veidra häälitsuse, midagi naeru ja köhatuse vahepealset.

Preili Thompson kortsutab kulmu. "Violet tahab öelda, et me kõik oleme ebad, Ryan. Kui sa pole just üliinimene tulevikust, ja ma kahtlen selles väga."

Tõmba hinge. Unusta oma kuivad huuled.

"Et ebade orjapõlve kindlustada, kogunesid särad igal nädalal suurtesse Kolosseumidesse ebade poomist vaatama. Neid sündmusi kutsuti Võllatantsudeks. Mõned ebad aga ei leppinud oma saatusega ja moodustasid mässuliste rühmituse, et võidelda ebade põhiõiguste taastamise eest. Mässuliste juhiks oli Thorn."

Ma kohmitsen paberitega ja leian tema pildi. Välja trükitud filmikaadri. Preili Thompson napsab selle mu higiste näpude vahelt ja kinnitab seinale. Foto ei anna tema väge ja sihikindlust üldse edasi. Nii väikesel pildil näib ta lihtsalt bondage-piraadist märulikangelasena, pealaest jalatallani mustas nahas, silmaklapp risti üle nurgelise näo.

"Thorn mõtles särade valitsuse saladuste paljastamiseks välja keerulise plaani ja palus kahel kõige ustavamal mässulisel värvata noore naissoost eba. Nad valisid Rose'i"

Rose. Loo kangelanna. Kirglik, impulsiivne, vapper. Soovin iga päev, et oleksin tema. Siiani on seis järgmine:

Kirglik: Minu hüüdnimi on Süütu Violet.

Impulsiivne: Valmistusin selleks esitluseks kaks päeva.

Vapper: Mu näol voolab higi.

Meie ainsad sarnasused on kahvatu jume ja meestemaitse.

Noogutan preili Thompsonile, kes saab vihjest aru ja astub interaktiivse tahvli juurde. Sellel hakkab mängima YouTube'i klipp filmi avastseenist. Kaamera näitab suurelt Rose'i, kes ronib mööda Kolosseumi kiviseina üles. Ta näeb vaimustav välja, pikad tumedad juuksed voogamas. Võimsate viiulihelide saatel jõuab ta müüriharjale.

Kaamera näitab nüüd pealtvaatajaid Kolosseumi sisemuses. Terve hulk särasid, kelle kaunitelt nägudelt paistab janu ebade vere järele. Üheksa surmamõistetud ebat talutatakse puust lavale ja silmused seatakse neile kaela ümber. Tean, et juba mõne hetke pärast nad vabastatakse, aga tunnen ikkagi kõhus ärevusekrampi. Piilun korraks klassikaaslaste poole. Neil on murelikud ja süvenenud näod. Mu suu kisub naerule.

Lava taha suurele ekraanile ilmub särade president, kes tutvustab süüdimõistetud ebade kuritegusid: vargust, vägistamist ja mõrvu. Kaamera näitab jälle Rose'i, kelle tumedad juuksed lehvivad silme ees. Ta teab, et ebad on süüdi ainult vaesuses ja näljas. Ta võtab vöölt granaadi, puudutab seda huultega ja heidab üle all ootava rahvahulga.

Klipp lõpeb hetk enne plahvatust.

Teiste äkilisest huvist julgust kogununa pöördun uuesti klassi poole.

"Kuni särad pommiga tegelesid, korraldasid mässulised päästemissiooni ja vabastasid süüdimõistetud ebad võllast. Rose ronis märkamatult mööda seina alla ja tõestas oma väärtust vastupanuliikumisele.

Thorn saatis Rose'i seni kõige ohtlikumale ülesandele, Harperi missioonile. Rose tungis Harperi mõisa Niitude südames, teeseldes majaisanda Jeremy Harperi, särade tähtsa ametniku orja. Rose sõbrunes peagi Jeremy pojaga ja sai kätte särade salastatud informatsiooni.

Jeremy poeg oli sära nimega Willow."

Willow. Peamine põhjus, miks ma tahaks Rose olla. Kuigi mu käed värisevad veel adrenaliini jäänustest, hoian ta pilti kindlalt ja näitan seda kogu klassile. Ma ei taha mõeldagi, kuidas nööpnõel ta täiuslikku näkku augu teeb. Olen seda plakatit tunde silmitsenud ja talletanud mällu näojoonte iga viimase kui detaili, kogu selle tõmmu naha ja põsesarnad. Kuulen tüdrukute ohkeid ja paari ahhetust, mida saadab itsitamine. Pistan Willow' pildi tagasi oma märkmete vahele, sest mind närib kiivas omanditunne.

"Luuramise ja säraga suhtlemise eest ootas surmnuhtlus iga õnnetut ebat, kes sellega vahele jäi. Aga Willow oli lahke ja ilus ning Rose mõistis peaegi, et suurimaks ohuks olid hoopis tema tugevad tunded poisi vastu. Rose ei suutnud teda reeta, vaid põgenes mõisast, varjates oma tõelist palet. Ta pöördus tagasi ebade linna ja teatas Thornile, et Harperi missioon ebaõnnestus ..."

"Igav," teatab Ryan.

"Tõsiselt, Ryan," nähvab preili Thompson. "Ära sega vahele, sa oled juba abiturient ja ma ootan sinust midagi enamat." Ta pöördub minu poole ja naeratab. "Ma usun, et oleme jõudnud kulminatsioonini, pöördepunktini. Kas pole, Violet?"

Ma noogutan. "Rose põgenes mõisast Willow' kaitsmiseks, ta pidas poissi mässulistest tähtsamaks. Ta valis armastuse."

"Jah. Hea näide sellest, et ka tänapäeva populaarsed romaanid järgivad traditsioonilist ülesehitust ... Jätka."

"Willow maskeeris end ebaks ja jälitas Rose'i läbi linna, põledes soovist teda tagasi võita. Aga mässulised võtsid ta kinni ja lõpuks sai ta teada Rose'i algsest plaanist teda reeta. Ta süda oli murtud, ta oli vangistuses. Näis, et viimnegi lootus on kadunud.

Aga Rose ütles talle, et armastab teda päriselt ja nad põgenesid mässuliste käest, otsustades koos uut elu alustada.

Aga mõnikord ei ületa armastus kõiki takistusi.

Särade võimud leidsid nad üles ja Rose viidi Võllatantsule. Teda süüdistati süütu särapoisi võrgutamises."

Veel üks YouTube'i video. Rose Võllatantsul, aga seekord seistab ta puidust laval Kolosseumi ees, silmus kaela ümber ja särade hulgad tema võrd nõudmas.

"Jätke!" Willow hüppab lavale. "Minu nimi on Willow Harper. Sellel ebal, keda te tahate puua, on samuti nimi. Rose. Ma ei tea kedagi nii vaprat ja lahket. Olgu ta eba või sära, ta on inimene. Ta pole võrgutaja ega kurjategija. Ta on mu parim sõber. Ja ma armastan teda kogu südamest."

Willow põrnitseb neiu sihikindlat nägu. "Ma armastan sind, Rose."

"Ma armastan sind ka," hüüab Rose vastu.

Mis raamatus edasi saab ja kuidas Violet Rose'iga samasse maailma satub, saad edasi lugeda raamatust.

"Fänkond" on pingetest särisev noorteromaan, mille algidee pärineb brittide iga-aastase The Big Idea võistluse võitjalt Angela McCannilt. Raamatu autori, inglanna Anna Day debüütromaan "Fänkond" kujunes Inglismaa kirjastuse Chicken House'i jaoks läbi ajaloo menukaimaks teoseks. Juba enne esmailmumist olid raamatu tõlkeõigused müüdud 24 riiki.