Katkend Voldemar Kuslapi elulooraamatust: naised lendasid Valgre poole nagu liblikad valguse peale
Kuluaarides liikus jutt, et Raudmäe-Nõmmik on sama tandemina pikemat aega kavandanud muusikali Raimond Valgre elust, aga ametnikud on seda korduvalt tagasi lükanud, soovitanud ikka veel kohendada ja parandada. Nõukogude inimese moraalile ei sobi ju õhtut täitev muusikal põhjakäinud joomamehest.
Tegelikult pidi nii “Muinasloos muusikas” kui ka Rossini “Türklases Itaaliast” peaosa täitma Georg Ots, aga paraku tuli minul mõlemat rolli ise kanda. Võimalik, et tal oli palju külalisesinemisi, aga seda päikselisemad olid päevad, kui ta teatrisse sattus. Kuna paljud inimesed veel mäletasid Raimond Valgret, siis ma ei jõudnud ära imestada, kuidas Nõmmik julges mulle, peaaegu lavakogemusteta noorukesele lauljale, usaldada tohutult suure mahuga peaosa.
Ma olin etenduse algusest lõpuni laval – see oli meeletult suure raskusastmega tükk. Ja see oli ka otsingute, kahtlemiste, tupikusse sattumiste periood, vahel vilksamisi sattus sekka ka mõni õnnestumishetk.
Siis oli isegi teatri orkestris veel palju neid, kes isiklikult Valgret tundsid. Mulle tähendas see suurt vastutust. Rääkisin mitmete Valgre tuttavatega, sealhulgas Emil Laansooga, kes temaga väga palju koos musitseeris, Abi Zeideri ja Boris Kõrveriga.
Neist jutuajamistest koorus välja, et Valgret oli loodus heldekäeliselt ja mitmeandeliselt õnnistanud, tal oli annet nii muusika, laulutekstide kui ka kunsti alal. Millega teised pidid palju vaeva nägema, sellega sai tema mängleva kergusega hakkama. Ta oli elegantne mees, kelle poole naised lendasid nagu liblikad valguse peale.
Et ta sõja ajal tagalas haiguse järel sisuliselt koomast jalule sai ja suudeti elule tagasi tuua, oli ime. Valgre kaasaegsetega rääkides süvenes tõdemus, et ta oli väga tundehell ja suhteliselt nõrga iseloomuga mees. Kui pärast sõda ei lauldud enam korraga armastusest, vaid martäänahjude
kumast ja tööst, tundis ta, et on kaotanud sideme eluga. Tal ei olnud rakendust peale juhuslike kõrtsimängude ja joomasõprade. Eluraskustega kokku puutudes algas tema allakäik ja lõpp oli väga kiire ja armutu. Ta suri kõigest 36aastaselt.
Vaid üksikud Valgre laulud olid rahvale enne sõda tuntud. Üks esimesi laule, mis tema elu ajal raadio kaudu kõlas, oli “Saaremaa valss” ning seegi mõni kuu enne surma. Tema kõige suurem populaarsus saabus kahjuks pärast surma. Nende laulude buum algas 1960ndatel, kui Valter Ojakäär pani kokku tema laulude kogumikke. Kui küsisin, kuhu Valgre on maetud, siis paljud ei teadnudki vastata. Ükskord juhuslikult Metsakalmistul käies avastasin tema puhkepaiga viieharulise kase lähedalt. Aastaid hiljem pandi sinna akordioni kujutav hauatähis.
Muusikalis pidin veenvalt kujutama särava ja tundehella nooruki teekonda kuni täieliku põhjaminekuni. Kõigepealt oli muidugi särav sõjaeelne periood: lõbus seltskond, muusik Pärnu Rannasalongis, armumised, elunautimine. Siis sõda ja sõjajärgne traagiline allakäik. Alul ei osanud ma oma jõudu ega vokaalset koormust ökonoomselt kasutada. Sageli olin kolmandaks vaatuseks juba hääle nii ära laulnud, et lihtsalt ei olnud häält.
Aga kõrtsistseenidesse see kähe hääl isegi sobis. Etendusest etendusse kasvava kogemusega tuli teadmine, et laulda ja mängida tuleb protsentidega, mitte kapitaliga. Esietenduse edu ületas igasuguseid ootusi. Usun, et meie lavaeesriie ei ole nii palju kordi kinni-lahti käinud kui tookord esietenduse ajal. Ka kriitika oli üllatavalt soodne.
Vahel oli kohe uskumatu seda kõike enda kohta lehest lugeda. Kogu lavastuse kohta oli rohkelt kiidusõnu. Oli ka kriitikuid, kes ütlesid, et libreto jäi hõredaks ja armastusliini oli raske välja mängida. Meie puhul Salloga toodi esile see, et me panime maksma etenduse muusikalise külje.
Kuna mul dublanti ei olnud, tuli seda lugu palju mängida. Kord toodi mind haiglastki suure saladuskatte all etendust tegema. “Muinaslugu muusikas” püsis kavas 130 korda ja üle kümne hooaja ning mitmete uute osatäitjatega.
Nõmmik lavastas selle loo ka Moskva operetiteatris ja sealgi läks see suure menuga.
