Katki kistud

On vihmane septembrikuu hommik. Anni on täna varajane, öösel vaevalt sõba silmale üldse saigi. Kõik on valmis — tüdruk on riides ja valmis lahkuma, ainult kasvataja pole veel tulnud. Anni ärevus kasvab iga minutiga, kuni kasvataja külm pilk tüdruku peale läbi uksepilu hetkeks peatub. Kasvataja astub uksest sisse, laseb hindava pilgu oma kasvandikust üle ja lõpuks noogutab veidi ebalevalt. Õues möllab paduvihm. Anni jookseb läbi külma vihma tumesinisesse mikrobussi, mis on pilgeni täis ärevalt meelestatud inimesehakatisi.

Anni on viimane, kes saabus. Teised vist on veidi pahasedki tüdruku peale, et nii kaua tema järel ootama pidid. Sõit kestab mitmeid kilomeetreid mööda rappuvat kruusateed, kuni buss lõpuks peatub. Liuguksed avatakse ja mitmekümnepealine lasteparv voolab vaikse sumina saatel taas karge vihma kätte. Üks kasvatajatest tuleb mudilastega kaasa ja juhatab nad ühe tohutu ukseni. Enne ukse avamist peatub kasvataja korraks ja räägib lastele uuesti ja põhjalikumalt, mis neid ees ootab. Anni jalad värisevad ärevusest. Plikatirts teab, et nüüd tuleb tal iseenda eest väljas olla… Tuleb seista silmitsi suure maailmaga, kus tüdrukul tegelikult nagu kohta ei olekski. Kool, teab Anni endamisi…

Vast peaaegu et igas koolis käib õpilasi, kes on mingitmoodi olnud seotud lastekodu või abordiga. Kuulnud nendest on küll kõik. Kumb nüüd hullem on, see jäägu igaühe enda otsustada.

Aborti võetakse tihti lapse mõrvana ja mõned inimesed on pigem arvamusel a´la „Kui last ise ei armasta, siis anna vähemalt lastekodusse“.

Paraku on lastekodulapsi, kes tunnistavad, et noorukieas oleks nad pigem eelistanud olla üldse sündimata, kui elada lastekodulapse elu. Ometigi on elu teooria kohaselt kingitus, millest iga hinna eest kinni hoidma peaks. Aga mis siis, kui elu tundub koormana?

Mina isiklikult ei poolda kumbagi varianti — ei aborti ega lapsest loobumist — mitte et ma üritaksin mõista anda, et seksida enam ei tohikski. Kuid olgem ausad, kui inimene kaitsevahendeid ei armasta, siis parem lükaku seksuaalelu edasi kaugesse tulevikku, kui teisiti ekstreemseid valikud vältida ei mõista.

Igal aastal tehakse Eestis tuhande naise kohta neli korda rohkem aborte, kui teevad meie põhjanaabrid soomlased. Terves maailmas küündib abortide arv aastas 50-60 miljonini. Ligikaudu sama palju inimesi hukkus kokku II Maailmasõjas.

Lisaks kaasneb kaitsmata seksuaaleluga ka kolmas oht — suguhaigused. HI-viirus on hetkel maailmas kõige tuntum suguhaigus, mis otseselt ei allu mingile ravile. Eestis elab praegu teadaolevalt ligikaudu 10 000 HIV positiivset inimest. Ära ole järgmine!

Kõik need probleemid on tulenenud inimeste teadmatusest ja hoolimatusest. Kuid siin on midagi, millest meie ise õppust võtta saame: enne, kui teed midagi, mis võib osutuda pöördumatuks, mõtle hoolikalt! Elu on tõesti kingitus, ärme raiska teda.