Katrin Pauts: mida kodus passides teha? 10 raamatut, mida võiks just nüüd lugeda
Kuidas koroonaviirus raamatumüügile mõjub, näitab aeg, aga vähemalt üks raamat muutus üleöö maailmas ootamatult populaarseks - Ameerika menukirjaniku Dean Koontzi 1981. aastal ilmunud põnevik “Eyes of Darkness” (“Pimeduse silmad”), mille põhjal on tehtud 2011. aasta menufilm “Nakkus”. Nimelt tundub Koontz viirusepuhangut ette nägevat, kuna pajatab viirusest nimega “Wuhan-400”. Nii raamat kui ka film on uuesti edetabelites. Kes tahab viiruseajal just koledatest haigustest lugeda, leiab raamatulehekülgedelt palju kirjeldusi - klassikast näiteks Albert Camus’ “Katk” või Eestist Aadu Hindi “Pidalitõbi. Vatku tõbilas”, mis ehk meenutavad, et epideemiatega on inimkond võitlema pidanud läbi aegade ja eks ole koroonaviirusest hullematki üle elatud.
Minu soovitused on aga pigem hirmu ja paanika mahasurumiseks! Artur Alliksaart tsiteerides: “Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.”
Alapealkirjal klikkides pääsed lihtsa vaevaga soovitatud teost e-poodi ostma.
Ma ei tea midagi teraapilisemat kui Juure postitused Facebookis (ja läbi sotsiaalmeedia on kah soovitatud teiste inimestega ikka vähemalt mingit sidet hoida!), aga kui ka tema seinale asja pole, on tema naljajutte koondatud mitmesse raamatusse. Näiteks “Hea tuju raamat” - mis sa, hingeke, praegu veel tahta oskaksid?
Tahad teada, mida karantiinis istuv naaber nelja seina vahel teeb? Mingeid vihjeid ehk annab Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”, mis oli tänavu ka kultuurkapitali aastapreemiale nomineeritud. See tunnustus ei olnud põhjuseta, sest ladusalt ja eluterve sarkasmiga kirja pandud raamatus on kirjeldatud tänapäeva moodsat linnainimest. Naabri elu ja tegevuse jälgimiseks on praegu ideaalne aeg, kogu aeg telekat ju kah ei vaata - osta binokkel ja vahi naabrit! Saate äkki nii veel tuttavakski.
Käisid kaubanduskeskuses, aga naasid tühjade kätega - tualettpaber oli juba ära ostetud? Hämmastav, et veel loetud aastakümned tagasi ei oleks osatud Eestis selle kempsutarviku puudumisest mingit erilist numbrit teha. Asjale võib ju minna nii lauta, peenramaale kui ka s**alepikusse.
Karl Ernst von Baeri “Eestlaste endeemilistest haigustest” on tänapäeva inimesele kole naljakas teos, kus siiski ei puudu ka igihaljas iva: “Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada, pääle üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.“
Kõlab ehk uskumatult, aga eluviisi, mida praegu inimestele kohustuslikus korras peale surutakse, on introvertsem osa inimkonnast harrastanud juba aastasadu. Leidsin sellise toreda raamatu, mis just praegu aktuaalne tundub - Martti Kalda koostatud “Erakuelu. Eestlaste kloostrikogemusi”.
Omakasu taga ajades soovitan ka krimkasid, sest eks ma ise nende lugemise ja lõpuks ka kirjutamiseni jõudnudki nii, et vaja oli mõtteid igapäevastelt muredelt kõrvale juhtida. Põnev raamat, mis ei lase pingel hetkekski langeda, hoiab aju kõigest muust puhtana. Millega ise suurel kodukarantiiniajal tegelen? Eks ikka “Öömehele” järje kirjutamisega!
Mulle võib küll ainult tunda, aga igatahes olen veendunud, et kõikvõimalikud reisiraamatud olid populaarsuse haripunktis siis, kui eestlane ise väga reisima ei pääsenud. Miks mitte kõik “Minu…” sarja raamatud käsile võtta ja plaane teha, kuhu puha sõidaks, kui…
Kes krimkadele armastusromaane eelistab, sellele pole hetkel paremat soovitust kui Margaret Mitchelli igihaljas “Tuulest viidud”, mis jutustab kah väga kasinast ajast ning inimloomuse visadusest ja leidlikkusest - Scarletti kardinast õmmeldud kleit on ju klassika.
Vana lapsepõlvelemmik raamaturiiulilt mõjub sama lohutavalt nagu esimene kaisukaru. Kellele “Sipsik”, kellele Leelo Tungal või Astrid Lindgren. Minu suurim lemmik on Mark Twaini ajatu klassika, mis on raamat huumorist, südikusest ja nutikusest igas olukorras - aga nahkhiiri süüa, nagu tegi koopasse kinni jäänud Indiaani Joe, praegu küll ei soovitaks.
Napilt enne viirusepuhangut jõudsin tagasi Tšehhimaalt Prahast, kus olin kaks kuud residentkirjanik, ja just sel ajal, kui viibisin oma priitahtlikul loomingulisel asumisel, ilmus Loomingu Raamatu kuldsarjas tšehhi klassiku Jaroslav Hašeki “Geniaalne idioot. Huumori kool”. Lohutuseks ehk seegi, et Hašek elas veel palju hullemal ajal ja suutis siiski naljaga igasugusest jamast üle olla.
