Keeruline on katsetada kiiret sportautot, kui järgmisel päeval on liiklusõnnetuses hukkunud kursusevenna matused… Aga elu läheb edasi. Kõige selle juures on ainus, mis suudab meeled rea peal hoida, teadmine, et autod, ka sportautod muutuvad aina ohutumaks. Kui see elu ainult nii ruttu edasi läheks, et need vanad ja ohtlikud liiklusvahendid saaks juba välja vahetatud.
Sügisest on saanud noor talv. Pole just parim aeg sportautot testida. Aga laiuskraad ja olud nõuavad naelkumme, ning me otsustame, et ringrajale meid tee ei vii. Naudime üpris head ilma ja teeme pikema ning rahulikuma sõidu maanteid pidi, seal, kus liiklus hõredam. Seegi on nauding, et selliseid teid veel leidub.
Sõiduvahend on täiesti uus TT, ei mingit pisemat facelifti. Eelmise TT-põlvkonna tulek üllatas ja rõõmustas. üllatas hulljulgelt madala küljeakna joonega. Sees istudes oli tankisti tunne. Rõõmustas see, et ka Audi on võtnud ette säärase autoga lagedale tulla. Lõppkokkuvõttes oleks tahtnud siiski peenemat disaini näha. Häiris laia sirklikaarega üle rattakoobaste tõmmatud identselt sarnane esi- ja tagaosa. Tundus, nagu oleks tahetud mitte eriti õnnestunud uuest Põrnikast hotroad’i teha.
Uus TT mõjub nii fotodel kui ka tegelikkuses hoopis sihvakamana. Ja seda ta ka on. Uus on peaaegu 14 cm pikem. Telgede vahe ei ole palju pikenenud, sihvakust lisab ikka ja jälle pikem ninaosa, küll vaid 2,6 cm, kuid visuaalselt aitavad kaasa peened ja pikad esilaternate plokid. Küljejoonele tulevad kasuks peeglite juurest kadunud tarbetud kolmnurksed aknad, ning kuna katusejoon jookseb pikemalt, lausa auto tagaosa lõppu välja, on kogu akna joon sihvakam – tagumiste istmete lõppedes meenutab see kohati väga erutavalt Porsche 911.
Eestvaates pean ikka ja jälle avaldama oma tunnustust uuele radiaatorivõrele, ka TT puhul lisab see õhulisust ning tõestab, et sobib ühtviisi nii Audi maasturile, limusiinile kui ka sportkupeele. Meeldib väga, et kogu mudelivaliku iluvõred on täiesti sarnased. Tagatuled on küll mõnel universaalil dioodide poolest radikaalsemad, aga siin ei häiri erinevuste otsing. Imekspandav on see, kui hästi sobivad ootamatult suured küljepeeglid. Ega sega ka seest välja vaadates. Ust avades hakkab kohe silma kõrge lävepakk ja sellega lausa ühel kõrgusel asuvad istmed. Neid annab nüüd ka rohkem allapoole reguleerida. Vähemasti jääb selline tunne, et pea ei pea enam laes kinni olema, kuigi kahe põlvkonna katalooge võrreldes võib näha, et istme ja lae vahe pole sugugi suurem. Istmed on rohkem kausjad ja pakuvad paremat tuge. Natuke segab minu kintsude väliskülgede all kõrguv serv. Praegusel variandil saab esiistet kangide ja rullikutega reguleerida, nimmetuge aga elektriliselt oma selja iseärasuste järgi üles-alla ja edasi-tagasi sõidutada. Tagumised istmed on muidugi endiselt naljanumbrid, seal ei ole isegi peatugesid, kuid turvavööd on olemas ning seega ei saanud ma keelata kolmandal, uue TT ilust võlutud reisijal end sinna sobitamast. Ja polevatki kõige hullem, ainult pead ei ole kuhugi panna, istuda tuleb vastu pika luugi klaasi.
Viimase aja trendina on auto sportlikkuse rõhutamiseks kasutatud alumiiniumi – küll õhutamisavauste ümber, küll käigukangide, pedaalide ja ukselinkide juures. Uue TT sisustus on seda teinud juba hoopis peenemalt ja mitte nii kiiskavalt. Väga maitsekad on kellade ümber peened metallrattad – juveelikroon on alt kandiline rooliratas. Hea on sellisega visuaalsele efektile lisaks ka sportautot roolida, eriti koha peal manööverdades. Lihtsalt nakkub pihku. Seda muidugi tänu audilikule sametisele, aga tihkele kattenahale. Automaatkäigukasti kang meenutab sedapuhku manuaalikangi. Siin ongi osa tegevust manuaalne, siiski juba selle kandilise rooli tagant +/- klahvidega.
Kahel pool keskkonsooli asuvad sportlikud põlvetoed on muutunud tunduvalt soliidsemaks. Tahavaatepeegel on arhailiselt lihtne ning sellisel kõrgusel, et silme ette tulevad pildid vanadest rotsteritest, kui peeglid asetsesid otse armatuurlaual.
Anname lõpuks gaasi ka! Oi kui mõnusad hääled. Nagu tõelise ooperibassiga oleks tegu. Kiirendades ja seejärel aeglustades kostub tagant täpselt nii, nagu bass teeks enne esinemist hääleharjutuseks jo-le-mi! Hästi naljakas! Tahan seda veel ja veel kuulda. Kui pärast turbokiirendust jalg pedaalilt tõsta, kõlab 6-käigulise automaatkasti abil oma tavapööretele naasmisel naljakas bassitämbriline kolmkõla: bo-boo-booo… Väga kihvt!
Kiirendusel valjenevate helide taustal saab veelgi kuuldavamaks Audi “Concert” raadio. Pärast kolmandat bood läheb jälle vaiksemaks.
Kiirendus, nagu te juba aimasite, on ka lahjal mootorivariandil väga hea, möödasõidud on hetkega läbi ja suuremal kiirusel on rool tihke, nagu oleks tegu nelja-, mitte esirattaveoga. Kunagi kutsuti eelmisi TT-sid tagasi ja hakati stabiilsuseks lisama tagumisi antitiibu. Esmapilgul meenub see kohe, sest ka uue põlvkonna autodel ei ole tagatiiba – kuid sedapuhku on tegu puhtalt silmapettega: antitiib kerkib tagant välja 120 km/h juures ning läheb automaatselt tagasi 80 peal. Kui see praktiline vidin on teie arvates eriti raju, saate ka linna peal poosetades selle käigukangi juures oleva nupu abil välja kergitada.
Auto on igati rahulik ka suurematel kiirustel. Sellegipoolest jääme juba lausa varasel pärastlõunal pimeda kätte ning kerkinud udu tõttu on eriti selgelt näha, kuis kurvilisel teel adapteeruvad neoontuled koos roolikeeramisega täpselt kurvi järgi pöörduvad. See mõjub sedavõrd loomulikuna, et ei saa aru, miks kõikidel autodel selliseid lisasid ei ole. Aga kas siis oleks õnnetusi vähem, või on veel vaja midagi muud oodata…
Kaunitarist TT-ga tuleb muidugi suve oodata. On ju loogiline, et kaunitarile meeldib ikka kõige rohkem suvi.
Täna oli kütusekulu pika päeva õhtuks tuttuuel autol ja naelkummidega sõites kataloogi keskmisest hoopis väiksem – pärast 275 km läbimist keskmise kiirusega 83 km/h kõigest 7,2 l/100 km. Päris suvine.
