Dr Noormann:


Aususe vastandmõiste on valelikkus. Need on seotud inimese suhetega ühiskonnas, seotud avaliku tegevusega ja avaliku arvamusega. Aga nende kõrval on ka ainult endaga seotud kõlbelised arusaamad. Peeglisse vaatamise ausus, iseendaga olemise ausus on siirus. Nii et on vahe, kas olla aus (millegi suhtes, millegi taustal) või olla siiras enda ees, mitte valetada endale. Valetamise kõrval on ebaausus. See tähendab, et on ainult mind puudutavad asjad, mis pole teiste pärida. Kui ma taha avalikult endast kõike rääkida, kuid vale juttu ka ajada ei taha, siis inimene kasutab ebaausust. See on vastuse vältimine, keerutamine, umbmäärane vastamine. Tüüpiline näide poliitikutelt: kui nad mingil põhjusel ausalt rääkida ei saa ja valetada ka ei taha, nad ütlevad „ei kommenteeri“. Koolis, kui õpetaja last „üle kuulab, aga see sõpra reeta ei taha, kuid valet ka rääkida ei suuda, siis ta hakkab keerutama udutama, keeldub vastamast. Ja tark õpetaja mõistab seda, ja ütleb „Ma saan aru, et Sa ei saa sellest rääkida, kui tahad, siis tule ja räägi“. Halb hakkab ausat ülestunnustust kõikide talle käepäraste vahenditega välja pressima ja tulemuseks on see, et õpilane sunnitakse valetama või sõpra reetma.

Miks peaks Sinu süütus olema kellegi asi kiita või hukka mõista? See on asi, mida saab ühes kontekstis tunnustada, teises ilkuda. Ja kui keegi peaks millegi pärast pärima, võid ju vastu küsida, miks sul seda vaja teada on? Või: „no kuule, see on nüüd küll ainult minu enda asi teada“.
Jaga
Kommentaarid