Poes õnnelikult käidud, kohtasin koduteel tuttavat, kellega vestlema jäime. Ja juttu jätkus kauemaks. Hakkas palav ja automaatselt tõmbasin tuuleka luku lahti.

Nii ma siis seisin seal rinnahoidja väel. Möödujad muidugi vaatasid imelikult, aga keegi ei öelnud midagi, ka see sama tuttav, kellega jutustasin. Kihistas vaid naerda.

Oi, kui piinlik mul oli kui ma siis ise lõpuks märkasin! Aega on sellest mööda läinud juba 20 aastat, aga piinlikust tunnen siiani.