Kersna filmi- ja teleauhindade jagamisest: selleks, et nimetada kedagi parimaks, peavad kriteeriumid olema paigas. Paraku kumavad pudru ja kapsad meile vastu juba nominentide nimekirjadest

 (95)
Vahur Kersna
Vahur KersnaFoto: Vallo Kruuser

Minu riiulil koguvad tolmu seitse Eesti aasta parima meestelesaatejuhi auhinda. Kui keegi küsiks, et kui tõsiselt ma neid tiitleid võtsin või võtan, siis - olge nüüd! Osad neist ulatuvad aega, kui Urmas Ott oli elus, Hannes Võrno viskas oma karjääri uhkemaid saltosid ning minul oli iga jumala päev võimalus esimesest reast imetleda, milleks on võimeline Mihkel Kärmas. No ja uskuda seejuures siiralt, et mina olen parim? Sedavõrd sooda pole ma kunagi olnud. Et mul õnnestus üldrahvalikel iludusvõistlustel mõnel aastal mõned hääled rohkem koguda... No läks nii.

Leppigem ükskord sellega, et pole võimalik edatabelisse reastada Valdo Panti, Urmas Otti ja Mati Talvikut. Nagu ka mitte Kristjan Palusalu, Erki Noolt ja Kelly Sildaru. Kõik need hiiud on sooritanud oma tegusid erinevate aegade kastmes, kõik väärivad kohta ajaloos ja publiku südames. Ei ole võimalik võrrelda Päikest, Kuud ja hommikust udu. Miks peakski?

Mõned muidugi üritavad. Ehk lootuses, et seeläbi saab meie hullumeelsest maailmast mõnevõrra selgem ja korrastaum paik. Tänane EFTA gala saab olema selles selles vallas üks järjekordseid sinisilmseid ponnistusi.

Seotud lood:

Hoides filminduse poole pealt moka maas – tegemist on minu jaoks suuresti Sannikovi maaga - söandan ma 35 aastase kogemuse toel teleauhindade teemal kergelt möriseda. Kõigepealt põhimõtteline küsimus – selleks, et nimetada kedagi parimaks, peavad kriteeriumid olema väga selgelt paigas. Paraku kumavad, ei, lausa helenduvad pudru ja kapsad meile vastu juba nominentide nimekirjadest. Vaatame mõnele neist lähemalt otsa.

Parim tõsielusaade: „Rakett 69“, „Eesti lood“, „Meie inimesed“, „Roaldi nädal“, „Osoon“. Sõbrad, „Rakett 69“ on ju mäng! Kas tõsielusaated pole mitte „Pealtnägija“, „Radar“, isegi „Kuuuurija“?

Parima info- või publitsistikasaate nominendid: „Radar“, „Pealtnägija“, „AK“, „Välisilm“, „Plekktrumm“. AK võiks maadelda siiski omasugustega, „Reporteri“ ja Seitsmeste uudistega. „Plekktrumm“ aga nii vormiliselt kui sisuliselt sarnases võtmes jututubadega, „Kolmeraudse“ või „Hommik Anuga“.

Parima uue saate nominendid olid teiste hulgas kõrvuti „Suur komöödiaõhtu“ ning „Kadunud tsivilisatsiooni jälgedes“. Ma tahaks näha seda „eksperti“, kes suudab mulle argumenteeritult selgitada, mille poolest üks neist saadetest on „parem“ kui teine! Kogu ürituse hoiakut iseloomustab seegi, et „parimaid“ hääletasid 21 loosi teel (sic!) valitud „eksperti“. Mis tähendab sisuliselt, et mitte keegi ei vastuta. Nagu Eestis tihti juhtub. Miljonid voolavad vasakule või jagatakse sõpradele – kes tegi? Eeee... Tundmatu neiu hüppab põõsast presidendiks – kes tegi? Eeee...

Edasi. Parima naissaatejuhi nominendid: Astrid Kannel, Anu Välba, Grete Lõbu, Margit Kilumets ning Tuuli Roosmaa. Tuuli võimleb küll tublilt Austraalia tasandikel, kuid tema saatejuhi roll nomineeritud „Saladustes“ tekitab pehmelt öeldes küsimusi. Ja hämmastav on mitte leida sellest nimekirjast „Prillitoosile“ uue hingamise andnud Reet Linnat, kelle tõus 70 aastasena elu supervormi on erakordne nähtus Eesti teleajaloos, pretsedenditu ning uskumatu. Hallo, olete pimedad või?

Parima meestelesaatejuhi nominendid: Margus Saar, Marko Reikop, Kristjan Jõekalda, Urmas Vaino, Joonas Hellermaa. Teet Margnat ning Kristjan Jõekaldat ei saa tänases Eesti telepildis käsitleda eraldi isiksustena. Eetrikuvandis moodustavad nad siiami kaksikud. Ja mis valemiga võrrelda Jõekaldat Saarega?

Parima toimetaja nominendid: Mihkel Kärmas võistleb Anna Gavronskiga. Khm. Ja mis põhjusel hääletame toimetajat aga mitte produtsenti, kelle roll eduka telesaate puhul on kordades olulisem?

Parima operaatori nominentidest olid kolm viiest esitatud Näosaate põhjal. Iga natukenegi teleasjadega kursis olev inimene ilmselt nõustub, et pildikeelelt on Näosaade tubli käsitöö, ei enamat.

Iseenesesest on see kõik muidugi kukimuki, et juhatada sisse minu põhiküsimus – miks peaksime klammerduma lubjastunud formaatidesse, kinnismõtetesse? Kui me tõesti tahame inimesi tunnustada, siis miks mitte konkreetsete tegude ja selgete saavutuste eest? Miks me ei hinda aasta värskeimat ideed televisioonis? Keerulisemat teostust? Suurimat vaatajaarvu? Minu pärast kasvõi aasta edukaimat sisseostetud formaadi adaptsiooni. Tehkem silmad lahti ja vaadakem, mis ekraanidel toimub - neljapäeva õhtuti näiteks libiseb üle Eesti kanalite viis reisisaadet! Vääriks see formaat täna eraldi käsitlust? Kindlasti! Siit edasi - mis takistab meil välja andmast aasta uudisteankru, spordireporteri, uudistereporteri või ilmateadustaja tiitlit? Võrrelgem nähtusi, mida on võimalik võrrelda.

Olen seda meelt, et inimeste ergutamisel ei tasu präänikuga koonerdada. President Rüütli parimatel päevadel üsna üleõla loobitud 800 ordenit oli pisikese Eesti kohta tõesti ehk tsuti palju, aga – mille arvelt me kokku hoiame? Igas valdkonnas toimetab meil uskumatult palju häid ja väga häid tegijaid, igaüks neist oma natukene erineval moel. Kõik nad väärivad tunnustust. Ning kindlasti mitte naelkingades uisustaadionile sattudes ülekohtuselt teiseks jäämist.