Kui kahele näpule lisada üks, siis on kokku kolm näppu. On jah — üks, kaks, kolm. Seda on näppude peal küllaltki lihtne kokku lugeda. Mis on aga vastuseks, kui on tarvis arvutada kolm astmes viis?

Ei ole see spikerdamine midagi nii lihtne, et pistad paberilipaka seeliku alla ning kohe, kui õpetaja pilgu kõrvale keerab, kiikad spikrit. Ma ei hakka isegi mitte väitma, et ma pole taolist meetodit kunagi kasutanud, olen küll ning võin nüüdseks tunnistada, et olen ka natukene “brutaalsemaid” meetodeid tarvitanud.

Mis on aga huvitav, on see tõsiasi, kui leidlikud suudavad õpilased olla, kui jutt läheb spikerdamise peale. Ma ei oleks osanud ette kujutadagi neid kohti, kuhu noored oma spikrid suudavad kirjutada ja peita.

Traditsiooniline peidukoht on vahest ehk peopesa, teise sarnase vihiku alla, kintsu alla, tooli peale ja nii edasi. Meenutan helgelt olukorda, mil üsnagi haledalt spikerdamisega vahele jäin. Suutsin ennast nii sisse mässida, et oma rumaluse üle võin praegugi naerda. Oskasin peaga mõtlemata õpetajale nõnda lihtsalt oma spikri kandikul ette kanda.

Mis aga puudutab spikerdamisesse keskkoolis ja ülikoolis, on veidi teistsugusem teema. Öeldakse, et põhikool on kohustuslik, aga keskkool see-eest vabatahtlik. Ei oska kokkugi lugeda, kui mitu bioloogitundi algas monoloogiga teemal “keskkool on rangelt vabatahtlik”. Eks ta ole jah, sama kehtib ka spikerdamises — rangelt vabatahtlik. Siiski, kui on tunne, et materjal päris selge ei ole ning maha kritseldatakse paberile mõned suunavad vihjed, siis ei saa ju see asi nii hull olla, või mis?

Kas pole see siis taunitav, kui õpilane vaid enda hüvanguks paberile kannab mõne keerukama valemi, mis ajusopis kanda kinnitada ei soovi? Spikker on enamasti lühikene ning konkreetne, suunav ning juhatav, edasine mõttearendus on siiski õpilase enda teha. Ma ei leia, et ristküliku pindala valemi (S= a*b) spikerdamine ligikaudu A4 suuruse ülesande tarvis midagi katastroofilist oleks. Eks see ole igaühe enda otsustada, tagajärjed jäävad muidugi õpetaja öelda ning õpilase kanda.

Vahest ehk on suurem kuritegu hoopiski see, kui tegemata jäänud kodutükk, mis teisel võttis keele kurku ning hinge kinni, lihtsalt kaasõpilase pealt maha kritseldatakse. See on moraalitunne.

Konkreetne ning üheti mõistetav on see, et ka spikerdamist peab oskama. Nagu autosõit, vajab seegi praktiseerimist ning vilumust. Kel süümepiinad üle pea kasvavad ning südametunnistus piinama hakkab, kel vahele jäämise kartus naha vahele tikub, see võib üsnagi lihtsalt punaseks kui peet värvuda. Olen oma silmaga näinud, olen selle peale ka itsitanud. Mõtlen küll, kas õpetaja sellest tollal välja ei viitsinud või lihtsalt ei tahtnud teha — endal ka ju vähem uurimist ning selgitamist.

Meenutan korda, mil paaniliselt enne matemaatika tundi nuputasin, kuhu nüüd küll selle väikese spikri võiks pista. Küsisin hüva nõu nii endalt eneselt kui ka klassikaaslastelt. “Pista see pinalisse, tõmba lukk kinni ja ava siis, kui tarvis vaadata”. Ei, liiga lihtne. “Kintsu alla tooli peale”. Taaskord ei, ma ei ole meisterniheleja, paraku. Hea soovitus tuli kaasõpilaselt, kes soovitas paberilipaka pista salli sisse, mis parasjagu mul kaela ehtis. Mõeldud-tehtud-spikerdatud. Töö hinnet paraku ei mäleta, vahele ka ei jäänud.

Keskkoolis on asi ametlikum, spikerdamine ei toimu enam nii lihtsalt paberilipakate näol, nüüdseks on praktiseeritud aastaid ning eesolevad on justkui finišijoon, mis oma oskusi näidates vaja ületada. Eeltöö spikri kallal on palju pikem ning põhjalikum. Jumal hoia, kui ettevalmistusi tehes veel endale külge ka miskit teadmistest hakkab! Siin on vaja kasutada juba teisi meetmeid ning varasemalt omandatust tuleb vormida hoopis uus tase. Tuleb osata ette näha ning planeerida, teha kalkulatsioone ning pidada nõu. Ei piisa loengu või tunni eel maha saadud paberilehest, mida kuskile paraku peita ei ole. Tingimused on karmimad ning vahelejäämisoht kõrgem. Kuid kes ei riski, see spikerdada ei saa.

Neid kohti, kuhu soovitatakse oma näpunäiteid pista, on meeletult palju ning noorte ideederohkus on imekspandav. Saab seda nippi kasutatud küll ja küll, ning see, kes väidab, et ta tõesti pole elu jooksul kordagi spikerdanud, on kas valetaja või lihtsalt keegi, kes sügava kummarduse ära teeninud.

Kas oled suur spikerdaja? Kirjuta meile oma trikkidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest noortehaal@delfi.ee!