Kes peidab ennast SMS-i taga?

Viimastel aegadel on muutunud igati tavaliseks, et hilisõhtuti sähvivad teleriekraanil kohati lausa uskumatu sisuga sõnumid — käimas on SMS-Chat.

Jääb tunne, et eestlased on väga üksikud inimesed, sest domineerivad on sõnumid, kus otsitakse kaaslast — voodikaaslasi, sõpru, püsisuhteid, armukesi, kaaspidutsejaid ja tont teab veel keda. Ja Issanda loomaaed on suur! Selles võib igaüks ise veenduda, kui kasvõi paar minutit mõnda chatti jälgida.

Otsijate vanus jääb tavaliselt vahemikku 10-50 ja see on ka ilmselt ainus kokkuvõte, mida nende sisu (ning kirjutaja) kohta teha saab. Pakutakse ja otsitakse enam-vähem kõike, mida vähegi saab. Igavest armastust, ülihead anaalseksi, salaarmukest, nädalalõppu suvilas, pärastlõunat auto tagaistmel, püsisuhet, inimesi sm-klubisse, viinalembelisi isikuid, lahedaid inimesi, kellega koos midagi ette võtta…

Autor isiklikult on nende tutvumiskuulutuste koha pealt küllaltki kahtleval seisukohal. Kas sõnumi kirjutaja tõepoolest ka ikka selline on nagu kirjutab, või teeb keegi lihtsalt nalja? Sest tundub kuidagi ebatõenäoline, et näiteks 11-aastane tüdruk otsib öösel kell kolm endale püsisuhet. Ja sama lugu võib siis ju olla ka kõikide muude teadetega. Kel raha ja tahtmist võib muidugi järele uurida.

Teise gruppi kuuluvad sõnumid, mida inimesed kirjutavad ilmselt, et ennast välja elada. Kas siis väljendada oma viha kellegi-millegi vastu või hoopis ülimat rahulolu. Sinna alla kuuluvad sõnumid a la “Linkin’ Park ruulib”, “Väljas on ilus ilm, inimesed, miks te teleka ees passite. Kaduge õue!”, “Kuradi väikesed värdjad, kasvage ennem suuremas siis hakake endale suhteid otsima!”. Nendel viimastel sõnumitel kipub keelekasutus tavaliselt vulgaarsem olema (pada sõimab katelt?!) ning tekib tihtipeale tahtmine autoritele samuti soovitada, et võiks veidike kultuursemana käituda.

Kolmas tüüp sõnumineerijaid on tohutult õnnetud inimesed — nende lapsed (ja tihtipeale ka nad ise) vajavad kallihinnalisi operatsioone, neid ähvardatakse korterist välja tõsta, kuna neil on üür juba kuusteist kuud maksmata, kohati neil oleks vaja raha isegi et endale päts saia osta, jne — ühesõnaga on neil rahaga kitsas käes. Imestama paneb aga asjaolu, et raha sõnumite saatmiseks paistab piisavalt olevat. Sama tekst koos sama arve numbriga ilmub teleriekraanile ühe saate jooksul päris mitu korda.

Tähelepanuväärne on ka see, et ühtelugu figureerib üks ja sama pangaarvenumber mitmes erisisulises sõnumis. Meele teeb ikka härdaks küll, et üht inimest on tabanud mitmed kohutavad tragöödiad ühekorraga. Vaeseke vajab raha nii oma vanaema matusteks, elektrivõla kustutamiseks, silmaoperatsiooniks, lapsele toidu ostmiseks ja mõne nädala pärast ilmselt ka mobiiltelefoni arve tasumiseks.

Paljudele pakub aga ilmselt ülimat rahuldust näha oma nime telekas. Teated teemal “Andre”, “Ma olen purjus. Kalle”, pole ka sugugi eriti ebaharilikud nähtused.

Mingit omapoolset seletust ei oska ma aga anda teadetele “Tere”. Millist rõõmu võib pakkuda inimesele kirjutada selline teade? Võiks ju arvata, et kena on näha telekast enda kirjutatud teksti, aga sellise üksiku (ja mitte just originaalse) sõna puhul ei saa isegi see põhjuseks olla, kuna sõnum on anonüümne ja pole sugugi kindel, kelle tervitus parasjagu ekraanil ilutseb.

Sõnumeid on loomulikult veel sadu erinevaid, aga mis mind kogu selle telefoni-teleri suhte puhul tegelikult huvitaks on see, et kes on need inimesed, kes päevast-päeva kulutavad raha kuulutamisele ja vastamisele? Kas kuulutustes olevad inimesed on tõepoolest sellised nagu väidavad või on tegemist omalaadse naljaga? Ja kas nad tõepoolest ka leiavad, seda mida otsivad?