KINOMULJED: Ahjusoe noortefilm "Polaarpoiss" särab hipster- vibe 'i poolest
Kui Mattias halva juhuse tõttu pahandusse satub, millest enam välja vingerdada pole võimalik, ei jää tal muud üle, kui teha kõik selleks, et lasta end süüdimatuks tunnistada ning selle jaoks teeskleb ta ainsat vaimuhaigust, millega ta lähedalt kokku on puutunud – bipolaarsust.
Väga kiiresti arenev linateos, mis vastupidiselt mu tavapärasele arvamusele liialt venitamise kohta, oli saanud oma loo kohta liiga vähe aega ning iga stseen näis poolikuna. Tahaks loota, et see oli tõesti tingitud sellest, et kõige jaoks jäi aega napiks. Film iseenesest polnud sugugi halb, sest lugu oli huvitav ning teistmoodi.
Ka film oli kokku pandud teistmoodi. Eelkõige säras film loomulikult selle hipster-vibe'i poolest, mis oli selle ümber ehitatud. Poiss teeb pilti vana vintage kaameraga, ilmutab pilte pimikus, kogu film iseenesest oli üles võetud nagu filmile ja tegelased ise on ka päris intensiivse hipster-maigu juurde saanud, alustades nende riietusega. Mitte, et see halb oleks.. Tahaksin tähelepanu osutada ka filmimuusikale, mis haakus filmiga suurepäraselt ning oli alati hästi ajastatud.
Film oli täis tipitud nn „celebrity cameosid“ erinevate Eesti näitlejate poolt, näiteks Ago Anderson turvamehena, Mart Müürisepp trammil sabas jooksva kutina ja nii edasi. Sellegi poolest mängisid peaosi suhteliselt noored ja tundmatud Eesti näitlejad Roland Laos ja Jaanika Arum, mis oli hea ja mitte liiga ilmselge valik.
Üks asi, mida ma filmi juures ei kannatanud, oli see, kui pinnapealselt oli käsitletud bipolaarsust, kui haigust. Minul isiklikult on iga kord hea meel, kui filmides isiksushäiretele tähelepanu pööratakse, kuid antud filmi puhul oli see väga üheplaaniline ning jäi mulje, nagu oleks selle haiguse ainsaks puuduseks ravimid ja see, et sul vahepeal on hea ja vahepeal halb tuju.
Sellegi poolest oli tegu vaatamisväärse filmiga.
