Mike (Jesse Eisenberg) on tavaline väikelinna kutt, kes töötab kohalikus Cash n' Carry poes, joonistab koomikseid, võitleb ärevushäiretega ja teeb oma türduksõbra Phoebega (Kristen Stewart) alatihti peale. Tema elu on tema enda jaoks täiuslik, kuni ühel päeval loeb CIA uus juht (Topher Grace) projekti „Ameerika Ultra“ ebaõnnestunuks ja saadab hulga hullumeelseid Mike'i maha nottima. Kuna agent Lasseter (Connie Britton), kellele projekti idee kuulus, pole sellega nõus, läheb ta Mike'i väikelinna, et Mike aktiveerida ja sealt edasi pöördub Mike'i vaikne elu pea peale.
Ma olen oma lühikeses elus igasuguseid asju näinud, aga seda ma veel näinud ei olnud, kuidas Jesse Eisenberg pea kahekümnele rambole paljakäsi tuupi teeb. Samuti ei teadnud ma, et ma sellest nii palju rõõmu saan. Rohkem kui ma eeldasin.
Film ise on selline pöörane annus kõike, mis kellelegi pähe võib tulla, kuid samal ajal oli see nagu kerge peale tegemise worst case screnario, kus situatsioon võib minna ainult hullemaks. Üritan üldiselt stoner-komöödiaid vältida, sest mulle pole teiste inimeste pilve tõmbamine kunagi erilist meelelahutust pakkunud, kuid kui film on huvitavalt tehtud ja tõsiselt naerutav, siis mis mul ikka selle vastu olla saab.
„Ameerika ultra“ oli vägivaldne, millest on tingitud ka kino poolne alla 14 keelatud silt, kuid siiski isegi ootamatult romantiline, mis tulenes „kauni“ armuloo sisse põimimisest. Samuti oli tegemist veidra, võiks isegi öelda, et lollaka linateosega, mille puhul ei tasuks üle mõelda, sest mida rohkem selle üle juurelda, seda idiootsemaks ning tobedamaks see muutub - lustakas stsenaarium mängis täpselt nõmedaks kippuva rumaluse ja naljaka rumaluse piiril.
Mulle meeldis selle filmi juures see, et kõik võimalikud vahendid mürgli tegemiseks olid ära kasutatud ja igast kodusest köögitarbestki võis saada väga innovatiivne tapariist, kui piisavalt pealehakkamist ja ajusid oli. Näiteks sai lusikat kasutada väga edukalt pussitamiseks ja nuudleid pimestamiseks. See muutis ka filmi väga üllatuslikuks, sest kuidagi ei võinud teada, mis järgmisena kasutusse läheb ja kuidas see kasutusse läheb.
Pealegi on Jesse Eisenbergi ja Kristen Stewarti vaheline läbisaamine ja keemia suisa kadestusväärsed. Ka nende tegelaskujud olid sümpaatsed ja moodustasid ägeda duuo. Videvik oleks hoopis meeldivamaks osutunud, kui Jesse Eisenberg oleks mänginud Edwardit ja Kristen Stewart endiselt Bellat.
Eks ta sellise ajuvaba piiril tantsiskleb, aga meelelahutuslik vaatamine sellegipoolest.

Loe rohkem SIIT!