KINOMULJED: "Eakas algaja" pakub kamaluga positiivsust!
Ühel päeval turult tulles leiab ta lendlehe, millel kutsutakse pensionäre osalema praktikandiprogrammis populaarses internetifirmas. Ben paneb end kirja ja kõigile muljet avaldanud, saab ta koha firma asutaja Jules Ostini (Anne Hathaway) isikliku praktikandina ja selgub, et neil mõlemal on üksteisele elu kohta nii mõndagi õpetada.
Komöödiana esitletud film küll, kuid ühtegi tõsist ja siirast naeru, kus oleks hea mitu minutit takka veel naernud, minult see välja ei meelitanud, kutsus esile vaid kerged naeruturtsatused. Huumori poole võiks minu poolt kokku võtta ühe lausega – ju ma olen liiga noor. Ja seda lihtsalt selle pärast, et seansi ajal istusin ma pigem vanemate naisterahvaste vahel ja neil oli lõbu laialt.
Mind tegelikult muserdas natuke ka see, et kuigi filmi peategelane oli läbi ja lõhki Ben, kelle pingutustele uudses äris kaasa elama peaks, sõidab Jules kuidagi liigselt oma eraeluga sisse ja tõmbas kuidagi alla seda meeldivat atmosfääri, mis Beni ümbritseb ja mida mina näiteks isiklikult näha oleksin tahtnud. Üldiselt ei kipu ma vaatama komöödiaid selle pärast, et näha kellegi abielu karidele jooksmas, vaid sellepärast, et tajuda midagi rõõmsat ja toredat (või siis mitte nii toredat), mis ajab naerma. Antud filmil oli küll kamaluga positiivsust pakkuda, kuid nagu eelnevalt mainitud, siis naerma see mind otseselt ajada ei suutnud ja jäi pigem kuivaks.
Aga mis sest algusest ikka rääkida, liigun parem lõppu ja ütlen, et lugu oleks nagu ka poolikuks jäänud. Asi polnud isegi lahendamata lõppudes, kuigi neid oli ka, aga ma lihtsalt tahtsin teada saada, kuidas kulgeb ühe 70-aastase härrasmehe elu edasi pärast seda, millised seiklused ta läbi elas või kuidas otsustab Jules oma firmaga seoses ja muud asjad, millega meid filmi jooksul kokku viiakse, kuid millele lõpliku lahendust ei anta. Minu jaoks väga niru lõpp, kus jäetakse mulje, nagu elaksid kõik õnnelikult elu lõpuni, kuid samal ajal ei saa isegi kindel olla, kas kõik on õnnelikud või üleüldse elavad.
Vingumisest hoolimata on mul kohutavalt hea meel, et De Niro on oma rollides endiselt sama pädev, kui mõnda aega tagasi ja teda kohe on hea vaadata ja nad kuidagi sobisid Hathawayga sinna filmi kokku koos selle kompotiga, kes neile tausta mängis. Nentima pean siiski, et mu lemmiktegelane filmis oli Julesi väike tütar, kes suutis alalõpmata õigel ajal õigeid asju öelda ja kuidagi päästis magedaid situatsioone.
Film oli üldises pildis siiski meeldiv ja lihtne vaatamine, just selline aja surnuks löömiseks sobilik film, mida mina naudiksin pigem oma vanaemaga koos, ainult, et jah, komöödia poolelt jäi minu jaoks vajaka.
