KINOMULJED: KINNO, sest "Terminaator Genisys" pettumust ei valmista!

On aasta 2029 ja endiselt on käimas sõda inimeste ja masinate vahel. Grupp ellujääjaid otsustab minna missioonile, et lõhata arvutiprogramm, mis maailma juhib. Eduta naastes otsustab missiooni juht John Connor (Jason Clarke) saata ühe oma sõduritest, Kyle Reese'i (Jai Courtney), tagasi aastasse 1984, et ta saaks kaitsta Johni ema, Sarah Connorit (Emilia Clarke), tulevikust saabuva tapjaroboti eest. Ajajoon ei ole, aga enam selline nagu Sarah Johnile oli seletanud ja selle asemel ootab Kyle'i minevikus ees Sarah, kelle parimaks sõbraks on vananev T-800 ehk Papi (Arnold Schwrzenegger) ja kes saab iseenda kaitsmisega suurepäraselt hakkama.

Tuletab meelde neid häid aegu, kui ma veel mitu head aastat noorem olin ja mu uneaeg kella kümnest juba hakkas ning siis ma salaja üleval olin, et Terminaatori filme vaadata. Olid ajad. Kuigi ma neist esimestest filmidest just väga ei mäleta, siis parem see uus väljalase kahest esimesest ei olnud. Samas neljandast osast oli muidugi kõvasti parem.
Olin alguses küll kõvasti skeptiline, et kuidas nad ikka hakkama saavad selle filmiga, kui neljas osa niimoodi välja kukkus ja kas see mulle ikka meeldib, siis tegelikult võin öelda, et meeldis küll. Minu arust oli see tempokas action-film, millele oli lisatud täpselt parajal hulgal huumorit. Kuigi osade paukudega oli ikka kõvasti üle pingutatud, ei valmistanud see film mulle kordagi pettumust. See ei muutunud igavaks ja minu jaoks ei olnud isegi etteaimatav mitte (välja arvatud mõne üksikud momendid, aga hei, no spoilers, eks?).
Filmis oli see veider kaudne, kuid samas otsene vihjamine suurele mobiilide ja interneti kasutamisele. Täiesti alternatiivne maailm küll, kus üheksakümnendate lõpus tabas meid viimne kohtupäev, kuid minu jaoks tundus natuke liiga tuttav 2017. aasta, kus kõik kogu aeg nägupidi telefonis olid ja kõik lähtus operatsioonisüsteem Genisysest. Ärge võtke isiklikult, aga ega me sellest kaugel just ei ole. Võib-olla nad üritasidki meelde tuletada, et me nii palju telefonidesse ei jõllitaks, sest pärast võtavadki meie üle masinad võimust, mine sa tea.
Parim asi filmi juures oli kahtlemata Arnold, päris ausalt. Võib-olla panustasidki filmitegijad sellele, et mängida nii suur osa T-800 peale maha, kuid ausalt öeldes otsustan ma seda eirata, sest mulle tõesti meeldis see huumor, mida oli tema arvelt mängitud ja mis oli tõesti nii naljakas, et inimesed mu ümber naersid ka veel mõni hetk peale seda, kui nali ära oli olnud. Ja mina naersin samuti. Mul oli hea meel näha ka Emilia Clarke'i väljaspool Game Of Thronesi, sest minu arust sobis ta rolli suurepäraselt ja tema kokkusobivus kaasnäitlejatega oli kuidagi nii.. tabane.
Üks meeldiv üllatus näitlejate poolest oli ka Matt Smith, kes mulle üheteistkümnenda doktorina nõnda positiivne tundus ja nüüd oli ta kasvav ja isemõtlev persoon arvutisüsteemi taga, kes pealekauba ka päris kuri oli. Võõrastav, kuid samas sobis talle nii hästi. Kahju ainult, et teda vaid lõpus näha sai. Samuti oli mul hea meel näha J.K Simmonsit, kes kehastas endist politseinikut, kes nüüd pidevalt masinatest ja tulnukatest jahus.
Kui see film just midagi muud kaasa ei anna, siis minule tekitas see küll tahtmise tulevikus Terminaatori maraton teha.

Rohkem informatsiooni saad SIIT!