KINOMULJED: "Zombisõja teejuht teismelistele" oli kohati rõvedalt loll
Nad löövad mesti stripiklubis töötava ettekandjaga, kes on üllatuslikult tark ja pädev inimesi laskma, ning otsustavad kogu linna saatuse enda kätte võtta, selle käigus erinevatesse täiesti absurdsetesse olukordadesse sattudes.
Üllatuslikult huvitav ajastukohane ja ajuvaba film. Tegelikult võiks isegi öelda, et suisa absurdselt maitsetu ja tobe film, mis suutis selles kõiges siiski hüsteeriliselt naljakaks jääda ja mitte ära tüüdata. Huumor, mis oli kohati armutult rõve ning isegi nilbe ja nõrganärvilistel võis mõnel hetkel ka iiveldama ajada, oli siiski imelikult värskendav kui võrrelda komöödiatega, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Oma osa mängis ka tänapäevasus, mis ei olnud teeseldud. Ma usun, et igaüks meist kasutaks võimalust ja teeks päris zombiga selfi, kui see võimalik oleks.
Õudus-komöödiana ära reklaamitud film ei saanud minu poolt siiski reaktsiooni „issand, kui õudne“, vaid pigem „õudne, kui rõvedalt loll“. Filmile pidid hirmufaktori andma zombid, kes nägid rohkem välja nagu kodukootud peletised kui The Walking Deadi levelil tõsiseltvõetavad hirmutajad, aga iseenesest andis see asjale juurde selle poolest, et näiteks jäi isegi peale zombihammustust mõistetavaks, kes on kes, vihjates näiteks skaudiülem Rogersile, kuigi just erilist hirmu nad ei tekitanud ja kõige hirmsamaks asjaks nende juures olid soolikad.
Üks hea asi, mis mulle kohe alguse juures meeldis, oli see, et film ei alustanud aeglaselt, vaid kohe, kui pilt ette tuli, tuli esimene pauk ära, milleks oli „Black Widowi“ saatel tantsiv meeskoristaja, kes hullutas meid kohe esimestel hetkedel pööraselt absurdse tantsunumbriga. See pidev edasi arenemine oli ka üks neist asjadest, mis mulle läbi filmi meeldis, sest see näitas minu jaoks, et filmitegijad olid võetud aja pädevalt ära kasutanud ja suutsid mind kui vaatajat küll lõpuni välja huvitatuna hoida.
Kuna linateos oli suunatud teismelistele, on täiesti mõistetav, et peategelasteks on stereotüüpilised teismelised, võib isegi öelda, et nohiklikud kujud, kes lõpuks kangelasteks saavad. Oli nohik, kes ei tahtnud olla nohik ja mõtles ainult naistest, oli paks nohik, kes oli natuke tainas ja oli ka kolmas nohik, kes oli tark ja nägus ja tehniliselt üldse mitte nohik, kuid käis ringi vales seltskonnas, nagu ikka. Ometi olid kõigi kolme noormehe rollid hästi mängitud kuna oli aru saada, et näitlejad ise ei ole just kuigi kaua aega teismeeast väljas ja nägid teismeliste moodi välja küll.
