Mäletan, ja räägin seda vahest siianigi veel, et kunagi oli mul üks unistustest reisida lennukiga. Lennuk tundus uhke, suur ja oli lihtsalt äge kasutada oma fantaasiat ettekujutamaks, mis tunne on “istuda” maa ja taeva vahel. Vahest kujutasin isegi ette, et mis siis oleks kui lennukis oleks klaaspõrand. Päris ekstreemne.

Nüüdseks saan ma öelda, et üks minu unistustest on täitunud — minu esimene lennureis toimus 24. juunil 2009. Nimelt oli meil Comeniuse projekti viimane aasta ning selle raames reis Ungarisse.
Tavaliselt, kui miskit uut ning kaua oodatut hakkab lähenema, tekib närveldus, kõhus hakkab keerama ja tekib kerge paanika, õnneks minul sellist asja ei olnud. Ootasin väga oma esimest lennureisi.

Jõudes lennujaama, läksime kohe check-in’i. Seal kleebiti mu ratastooli külge see sama kleeps, mis käib tavalise pagasi külge, et mu ratastool ära ei kaoks. Siis aeti mind sealt ratastoolist välja, see viidi minema ja toodi asemel lennujaama enda oma. Suur ja kolakas, nagu tangis istuks. 

Selle tangiga sõidutati mind kuni lennuki ukseni. Saime esimestena oma grupiga sisse, kuna ma olen ratastoolis ja meil on eesõigus. Teenindus oli väga okei. Polnud muidugi ka mille üle kurta, sest mingisuguseid jamasid väravate või millegi muuga ei tekkinud. Lennuki ukse juurest astusin juba omal jalal lennukisse. Tunne, mis mind valdas oli super!

Kuna otselendu Budapesti polnud, läksime läbi Tšehhi Vabariigi. Seal laabus samuti kõik ilusti. Saime kenasti Ungari lennule ning sealt juba Budapesti, kus meile vastu tuldi. 

Kui 27. juunil tagasi hakkasime tulema ning jõudsime jälle Tšehhi Vabariiki, tekkisid jamad. Nimelt mind saadeti piletiga mitte vastavuses olevasse väravasse. Sinna pidavat tulema buss, millele lähen ise (kuna ütlesin neile, et saan ise hakkama) ja mis mind lennukini viib. Minu eraldumisest teistest ei räägitud grupikaaslastele ning nad sattusid kergelt paanikasse, et kus ma nüüd olen. Ja ma mõtlesin ka, et mis värk on, kus teised on, et kas neid ei olegi teavitatud minu asukohast. Lõpuks, pärast tunniajast istumist nad leidsid mu.

Siis tuli info, et ma ikkagist ei lähe selle bussiga ja pean järjekordselt väravat vahetama. Aga ratastool, millega mind sinna toimetati,  viidi turvamehe poolt ära ja jala ma ei oleks jaksanud nii palju kõndida.

Probleemist teavitati ka seda sama turvameest, kes minuga tegeles. Too tuli minu kallal õiendama, et ma ise olevat öelnud, et saan hakkama, aga nüüd on jamad. Kuid, kas mina olen selles süüdi, et mind vale värava taha viidi?

Lennuki väljumisaeg oli juba käes, kuid kuna tekkis väravatevahetus, siis (tänud Tšehhi lennujaamale) meid oodati ilusti ära.

Lõpp hea, kõik hea!