Koolikirjandus tekitab kolme sorti emotsioone: põlgust, ükskõiksust või huvi. Esimese rühma jaoks tundub kirjandus mõttetu ainena ja lugemine täieliku ajaraiskamisena. Kõikide jaoks ei peagi lugemine hobiks olema, kuid ma leian, et maailma kirjandusklassikaga tutvumine peaks iga kooliskäija enda huvides olema.

Alustada tuleb sellest, milleks üldse koolis raamatuid lugeda kästakse. Peale lugemisoskuse hoidmise muidugi. Raamatu eesmärk on lugejale elamust pakkuda, seega mingil moel ka mõttemaailma avardada. Kui elu esimeseks ja ainsaks raamatuks jääks aabits, oleks inimese pea tõenäoliselt värvikirevaid tähekujulisi tegelasi täis. Lugemise käigus võib enda jaoks avastada palju hingelähedasi mõttekäike või tsitaate nagu näiteks üks minu lemmikuid Saint-Exupery "Väikeses printsis": „Ainult südamega võib õigesti näha.“

Kirjandusklassika pole mõeldud õpilaste kiusamiseks, vaid nende igakülgseks harimiseks. Igapäevaelu kõnekeelde on imbunud kirjandusest pärinevad väljendid ja nimed. Need, kes pole viitsinud raamatuid avada võivad sattuda kentsakasse olukorda. Sel juhul on jutuajamine nagu tuuleveskitega võitlemine, kui öeldu ei jõua kaasvestlejale kohale. Tihtilugu peituvad filminduses tegelaskujude nimede taga teatud seosed kuulsate teostega, mis asjatundmatutel arusaamatuks jäävad.

Raamatud ei kajasta mitte ainult sündmusi, mis aset leiavad, vaid on ka peegliks erinevatele ajastutele. See on kasulik ajaloo ja mõne teisegi tunni materjali kinnitamiseks. Kui Tammsaare „Tõde ja õigus“ on peegliks tolle ajastu külaellu, aitab see ju ettekujutust luua, missugune oli kunagi talupoja põli.

Osavamad püüavad raamatute lugemisest kõrvale hiilida lühikokkuvõtete abil töid tehes. Kui tervet rehkendust ei jõuta, tehakse pool, kuid teose sisu ja selle väärtus võivad kaotsi minna. Ka õpetajad on hakkanud jälile jõudma neile, kes Interneti hüvesid kasutavad ning teevad tööd järjest raskemaks neile, kes pole raamatutega tutvunud.

Kõiki raamatuid on võimatu läbi lugeda, kuid klassika raudvara tundmine annab elus palju juurde. Tore on ju, kui seltskonnas saab vestlusest võrdväärsena osa võtta või hoopiski teada filmitegelaste nimede tagamõtet nagu näiteks Matrix’i Morpheus’e oma. ;)