Kõik inimesed ajavad närvi — mida see tähendab?


Kõik inimesed ajavad närvi — mida see tähendab?
Scanpix

Mure: Tere. Mul on sellinne mure,et mulle on hakanud paljud asjad närvidele käima. Näiteks isegi mu ema. Ma peaks teda austama ja teda armastama, ja talle olema hea tütar, aga mina lihtsalt karjun ta peale ja lähen iga asja peale ülimalt närvi. Ükskõik mida mu ema ei ütleks ja kui rahulikult ta seda ka ei ütleks, olen mina see, kes läheb kohe närvi. Rääkimata õdedest. Kui nad midagi ütlevad siis ma kohe ärritun ja hakkan neid sõimama.

Isegi koolis, oli matemaatika tund ja mind hakkas täiega häirima mu pinal, niisiis võtsin selle kätte ja hakaksin sealt lampi pliiatseid ära viskama.

Ma tunnen,et miski ei laseks mul olla hea inimene, või võtta kõike rahulikult. Mul on tunne,et ma olen nagu mingi tüütus ja ma korrutan endale pidevalt mõtetes, et ma vihkan ennast.

Olen ka pidevalt mõelnud psühholoogi juurde minemast. See mõte on mul korduvalt ja korduvalt mõtetest läbi käinud.Kuid kui mõtlen, et räägiks sellest emale, lähengi ta juurde ja siis lihtsalt jään vait. Ma ei julge oma emale öelda,et ma vist vajan psühholoogilist abi.

Lihtsalt see liigne ärritumine segab mind. Ma ei kontrolli iseennast, mu keha teeb vaid seda mida tahab ja kõik mida ma mõtlen, selle kõik ma ka ütlen. Ma ei tea mida ette võtta,või mida teha.

Kas mul on tõesti vaja psühholoogilist abi? või mul on lihtsalt vaja kellegile rääkida oma muredest,kes mind täielikult mõistaks? Madli, 14

Dr Noormann: Sedalaadi kirju, mille sisuks on segadus iseendas, võimetus enda mõtteid kontrollida, emotsionaalne tasakaalutus, on teisigi. Ühelt poolt on see murdeeale iseloomulik — astume ju uude senitundmatusse täiskasvanute maailma. Organism tunnetab seda ja surub muutumisvajaduse peale ka psüühikale ning sealtkaudu ka käitumisele. Nii peaks olema päris loomulik, et selles eas käiakse ka psühholoogiga vestlemas. Just nimelt vestlemas. Psühholoog ei ole psühhiaater, kes määrab tablette ega kirurg, kes midagi ära lõikama hakkab. Ka pikk psühhoteraapia on probleemide lahti harutamise rida ja koos temaga eneseabi võimaluste leidmine. Nii et ära karda ja otsi abi, kuigi psühholoogiline abi lausa meditsiiniteenuste hulka ei kuulu ja Haigekassa poolt ei rahastata.

Teiselt poolt on piir, millest üleastumine reedab juba haiguslikku seisundit. Seda reedab eelkõige kontrollimatu ja sealtkaudu endale või teistele ohtlik käitumine — lõhkumine, peksmine, enesevigastamine, tõmblused, krambid, halvatusesarnane võimetus tegutseda. Siis kuuluvad probleemid juba psühhiaatri kompetentsi ja sellele saab abi kas otse või perearsti kaudu noorsoopsühhiaatri poole pöördumisega.