Kolm latikat ärkasid mu kotis ellu ja siplesid kogu 40-minutilise reisi bussipõrandal ringi

Oli talvine aeg, kui sugulane helistas, et kas tahan saada värsket latikat. Loomulikult tahtsin, kes sellisest pakkumisest ära ütleks? Kuna olin tööl, siis sugulane tõi 3 suurt latikat mulle töö juurde – olid just järvelt toodud, värsked ja ilmselt lume peal vedelemisest natuke lumised, elutud.

Pistsin kilekoti koos kaladega töö juures külmkappi. Õhtul koju minnes võtsin koti ja ootamatuseid aimamata läksin bussi peale, et koju sõita. Kalakoti panin bussi põrandale jalgade ette. Ühel momendil hakkas kalakotis midagi toimuma, jube siblimine hakkas kotis peale. Kiljatasin, sest see oli minu jaoks nii ootamatu.

Kõik reisijad pöörasid pilgu minule. Kalad olid ellu ärganud ja visklesid kilekotist välja bussipõrandale. Kuna armastan küll kala süüa, aga mitte neid puhastada ja enne ahju panemist üldse mitte nendega tegeleda, siis olin sunnitud sõitma terve tee, kalad siplemas minu jalgade ees. Üks kõrvalistuja naisterahvas vaatas mind veel eriti põlgliku pilguga, et miks ma neid kalasid kotti tagasi ei pane.

Aga ma lihtsalt ei suutnud neid veel elusaid kalu kätte võtta ja tagasi panna. Hirmuga mõtlesin, et mis saab siis, kui pean oma peatuses maha minema. Sõit kestis pea 40 minutit. Kui aeg tuli kätte väljuda, siis selleks ajaks olid kalad juba uuesti koomasse langenud või surid nad siis juba lõplikult ja kuidagi jalaga lükates ja kotisuud lahti hoides ma need kalad sinna kotti ikkagi tagasi sain. Vähemalt olid kalad väga maitsvad.

Tahad võita kastitäie Premia jäätist? Kirjuta meile oma piinlikust ent naljakast loost!