Ma pole eriti suhtleja tüüpi inimene. Mul pole mingit vimma teiste vastu, ma lihtsalt hoian rohkem omaette, kuid see ei tähenda, et suhtlemine teistega on nullilähedane. Teiste jaoks võin tunduda veider, kuid eks kõigil ole omad kiiksud.

Käin ühes tavalises koolis, mille nimi pole oluline. Mis vahet seal on, kui vana ma olen või mis klassis ma käin. Ma ei kirjuta siin ilukirjandust, kus on detailid vajalikud nagu nümfomaani jaoks seks. Mida need numbrid annavad? Absoluutselt mitte midagi.

Mu klassis on üsna palju inimesi, nad kõik on erinevad. Loogiline. Neil on omad huvid ja eelistused. Mind ei huvita milline ta välja näeb, rohkem jääb mulle silma tema käitumine ja iseloom.

On üks inimene, kes mulle on mu klassikaaslaste seast silma jäänud. Miks? Sest ta on teistest erinev. Teistele jääb ta tavaliselt ette, kas oma välimuse, sõnade või isegi ilma põhjuseta. Aga mina näen temas midagi, mida teised ei näe.

Iga päev leidub kamp inimesi, kes teda mõnitavad. Nad pussitavad temasse nõelteravaid sõnu, mis jätavad paranematud haavad. Mul on temast kahju, ma ei oska isegi kirjeldada, kuidas ma end tunnen, kui näen seda kõike pealt.

Ma tahan aidata, kuid ma ei julge. Ma olen arg, sest ta meenutab mulle mind ennast- justkui noorem versioon minust. Mind ennast on ka kiusatud, rängalt. Siiani on need sisemised armid alles. Ma küll astusin enda eest välja, kuid mind see ei aidanud.

Aja möödudes mind jäeti enam-vähem rahule, kuid põhjuseks oli vaid see, et neil kiusajatel hakkas vist minust liiga hale. Mind lihtsalt piinati nii palju, et neil sai sellest küllalt. Ma olin justkui ese, mis polnud enam kasutuskõlblik. Vedas, vist.

Ka see sama inimene on enda eest välja astunud ja isegi rusikatega, kuid see tegi asja vaid hullemaks. Öeldakse ju, et vägivald sünnitab vägivalda? Kuid vahel ei saa lihtsalt teist põske ette pöörata, mingil hetkel tuleb ju see piir ette, kus ütled endale:"Käige p****, mulle aitab teist!" Kahjuks see variant ei tööta sajaprotsendiliselt.

Ma saan üsna vihaseks, kui näen, mida temale tehakse. Kõik need ropud hüüded ja narrimised, üks hüüab ja teised tarkurid teevad järgi. Kunagi kartsin, et ta muutub täielikuks erakuks või teeb enesetapu. Kui midagi sellist oleks juhtunud, siis ma oleks süüdistanud vaid ennast. Löögid küünarnukiga ribidesse, jalust maha löömine ja vastu seina lükkamine, tema pilk ei lähe mul kunagi meelest.

Mina ju ei julge vahele minna, mis siis, et ka mind võidakse siniseks kloppida. Teised klassikaaslased teesklevad, et midagi ei toimu. Nad on tegelikult samal pulgal kus mina, ainult, et minule läheb see rohkem korda. Isegi õpetajad ei sekku asjasse. Kui asi puudutab mingit negatiivset teemat, mis on seotud õpilastega, siis nad lihtsalt loodavad, et see pole seal koolis, kus nemad töötavad, see pole nende klassis. Varjutakse vaid maski taha, kuid ma ei süüdista neid. Ma pole neist kuigi parem.

Ma ei oska muud teha, kui lohutada seda kaitsmata kiusatavat. Ma olen talle öelnud, et ära pane tähele, nad on sinu jaoks tühi koht. Kuid need on vaid paljad sõnad. Ei usu, et need üldse aitavadki. Ma ei oska teda kuidagi aidata, ma tõesti ei oska. Ma tahan vahele minna, kuid puudub piisavalt julgust, aga see päev peab tulema, tahan ma või ei.

Lohutan end mõttega, et ühel päeval neid kiusajaid peksavad nende endi vitsad.
Olen seda ka temale öelnud, lugematu arv kordi, kuid need on vaid sõnad, paljad sõnad...