Koolitantsu kohtunik Villiko Kruuse: tantsu juures on kõige tähtsam muusika
Noorte Hääl tutvustab Koolitantsu eel festivali köögipoolt. Kõigepealt võtame ette kohtunikud - esimene neist laulu-ja tantsukooli WAF üks omanikke Villiko Kruuse, kes on lavastanud erinevaid tantse ja etendusi. Kruuse on olnud lavalise liikumise juht saadetes Eesti otsib Superstaari, Laulupealinn, Laulud tähtedega. Lisaks on ta tantsija ja tantsude seadja erinevates tantsutruppides, showprogrammides, etendustes, erinevate lauljate showdes nii Eestis kui ka mujal maailmas. Ta on õppinud, praktiseerinud ja töötanud erinevates Euroopa linnades, lavastanud reklaame ning Eesti Muusikaauhindade 2011 ja 2012 lavastaja.
2. Kuidas sa jõudsid tantsimiseni?
Ema viis viie aastasena võistlustantsu, ma arvan, et suhteliselt poolvägisi. Ja tantsinud olengi viie aastasest siiani. Ma arvan, et see oli 1.-3. klass, kus sai kõikvõimalikes trennides käidud — jalgpall, korvpall — kõik pallid olen ma ära teinud, ja siis tuli ühel hetkel valida, kuna enam aega ei olnud nii palju. Viimasena jäid mulle kaks asja sõelale — jalgpall ja võistlustants. Valisin võistlustantsu, see ongi minu baas. Mul olid väga head treenerid, loomulikult ei olnud Ants Tael, aga ta käis ka meil seal vahel.
3. Mida sa hindad tantsus?
Kõige tähtsam on mulle muusika. Mind ilgelt häirib, kui ei tantsita muusikasse ja muusika on jäetud teisejärguliseks, nii, et ta ei segaks. Ma hakkan kindlasti hindama, et oleks õige muusika ja õige kompa ka seal sees. Et ei oleks nii, et tegime mingid kompad valmis ja siis võtame muusika ja paneme need kõik kokku. Minu jaoks on tants ja muusika üks tervik. Kindlasti häirib mind ka kui terve tants on tehtud ainult ühte rütmi. Erinevad rütmid peaksid olema, eriti shows ja estraadis. Loomulikult jooniseid vaatan ka. Mis on üks kriteerium — usutavus. Kas ma usun, mida tehakse või mitte. Shows on kostüümid ka tähtsad. Minu jaoks võib ka korrata samu asju, kuid kui tehakse seda vau-efektiga, nii, et mul on lust vaadata, siis andku tuld. Minu arust on vale kui öeldakse, et „issand, ta teeb jälle sama asja“. Aga kui ta ongi selle teema inimene ja see ongi tema käekiri, siis me ei saa eeldada, et ta tuleb igal aastal uue stiiliga. Minu arvates on hea, kui aetakse sama rida edasi. Loomulikult arendatakse seda ja lisatakse midagi juurde, aga käekirja äratuntavus jääb.
4. Kuidas tuua rohkem poisse tantsu juurde?
Minu arust on juba täitsa tulnud. Loomulikult on see maakonniti, linnades rohkem. Ma olen pannud tähele, et Tartusse on juurde tekkinud, Pärnusse ka. Tallinnas on rohkem hip-hoppareid. Meie kooli on ka poisid kirjutanud, et tahavad tulla. Aga ma ei saa rühma poistest täis. Neid ikka tilgub ja järelikult need üksikud poisid jäävadki kuskile ula peale. Natukene on ka koolid ja kohad süüdi. Kuskil peaks olema mingi kindel koht, kuhu saab tulla. Nüüd ma tean, et Tantsuakadeemias Märt (Agu) hakkas tegema mingit poiste rühma. ETAs on ka. Aga jälle tekib see, et üks tahab showd, teine hip-hoppi. Hip-hopis on ju tegelikult kama, viie- ja kaheteistkümne aastane võivad kõrvuti teha. Aga näiteks shows on see juba häiriv. Kuidas veel tuua? Ei oska öelda. Ma ei usu, et see enam mingi valehäbi on. Me oleme juba nii vabameelsed. Rahvatantsus on ka rohkem poisse.
5. Mida sa soovitaksid poisile, kes tahab tüdrukut tantsima paluda?
Tuleb olla enesekindel. Sa võid olla ükspuha milline, aga enesekindlus viib sihile. Igaüks saab tüdruku tantsima, ma ei tule isegi selle peale, et ei saaks. Mul tulid praegu mingid filmid meelde, kus nohik läheb tüdrukut paluma, lõpuks ju ikka saab. Klassiõhtutel ka, alguses on ikka mingi häbelikkus. Ma ei näe mingit probleemi.
6. Suurim inspireerija?
Ma arvan, et see on etapiline. Kindlasti kümne aastasena vaatasin ma oma võistlustantsu iidoleid, kolm aastat hiljem, olles laagris, vaatasin seal suuremaid. See ei saa eluaeg üks olla. Koreograafiat luues inspireerib tuju, hetkeseisund, emotsioon. Inspiratsioon tuleb tihti ootamatult, näiteks öösel. Tihti on nii, et mõtled enne magama minekut välja, kuidas sa teed, aga hommikul on hoopis teised mõtted. Kindlasti inspireerib see, mis on olnud sama ajal — võib-olla rääkisime mingist filmist, showst või inimesest ja viimane asi jääb mõttesse kummitama. Mäletan ühte perioodi, see võis olla 15 aastat tagasi, kus ma jumaldasin Madonnat, tema showd. Siiamaani mulle meeldib laval näha füüsilist tantsijat ja ma tahan seda ka tuua Muusikaauhindade galale. Meil on aeg palju edasi läinud ja on tulnud palju tehnilist, visuaalid ja muud värgid. Ma saan aru, et see käib aja juurde, kuid me kaotame ära füüsilised tantsijad ja showd. Praegu kummardan ma Beyoncé’t ette ja taha, ta on ise ka lahe mutt, kuid need tema koreograafid ja mida nemad on välja mõelnud — see võib isegi olla samm kõrvale ja plaks, kuid see töötab. Keeruline pole üldse tähtis. Veel saan ma inspiratsiooni muusikast, kui lugu hakkab lihtsalt kummitama. Ma ei ole päris selline „loomeinimene“, et lähen metsa kõndima ja saan inspiratsiooni kuuvarjutusest. Mul on pigem muusika, emotsioonid, inimesed, mingi film. Reisimisest saan kindlasti inspiratsiooni, kui ma käin mingeid showsid vaatamas. Ma ei tee asjast copy-paste, kuid ma saan sealt mingi emotsiooni. Just käisin USAs. Toon sealt näite — käisin vaatamas uut Spiderman’i etendust, Bono oli teinud muusika. Mulle jäi sealt meelde üks tants kontoritoolidega. See ei olnud midagi keerulist, kuid nii efektne. Eks muudab ka see, mis on hea laval ja mis tantsusaalis ning viis aastat olen ma tegelenud ainult telega, mis on jällegi hoopis midagi muud.
Elus inspireerivad mind inimesed, sõbrad ja jälle muusika, see on nii omane. Õnneks on mul vedanud ja mul on palju sõpru.
7. Kui sa saaksid olla ükskõik kes, ükskõik kus, ükskõik milllal, siis kes sa oleksid?
Loomulikult tahaksin olla 20 aastat noorem. Kuna töös ma lävin ainult noortega, siis ei tunne ma ennast nii vanana kui ma olen. Mulle sobivad nooremad inimesed. Tahaksin olla noorem praeguses ajas. Ma tean, et mul oleks siis rohkem võimalusi. Kui ma noorem olin, siis elasin ajas, kus sa pidid valima ja sa pidid trampima ja õigustama, kui sa midagi teha tahtsid. Näiteks võistlustantsus on kindlad reeglid ja sa ei tohi tihti mingi muu sammuga ühest kombinatsioonist teise minna. Ma mäletan ühte võistlust, kus mulle öeldi, et sellist sammu pole olemas. Disklahvi ma vist päris ei saanud. Mulle meeldibki selliseid asju teha.
Ma olen mõelnud, et barokkajastusse ma päris minna ei tahaks. Itaalia meeldiks kindlasti, selline Al Capone rida oleks päris lahe. Kas ma nüüd just pusside ja automaatidega võidelda tahan, vast mitte. Kõik oli stiilne, naised olid naised ja mehed olid mehed. Samas kui ma näen mingeid Marie Antoinette ajastu asju siis ma mõtlen, et jumala huvitav võiks olla seal korraks ära käia, mitte iga päev elada. Ma ei viitsiks parukat kanda. Ja Ameerikas ka korraks olla, näiteks kolmekümnendatel. Kaheksakümnendaid ma niimoodi ei fänna, ma olen selle nooruses juba kätte saanud, kuigi need olid vene kaheksakümnendad. Seitsmekümnendad pole kindlasti minu rida, kuuekümnendad ka mitte. Ma võiks Zorro ka olla. Mõõgad mulle meeldivad. Lapsepõlves polnud ka püss minu jaoks teema vaid mõõgad ja mõõgavõitlus.
8. Mida tulevik toob?
Head, ma olen selline positiivne inimene, et kui praegu ei lähe hästi, siis läheb varsti niikuinii. Ma olen õnnelik inimene, tööd mul on. Vahel on seda väga palju, vahel ei ole, eks meil kõigil on see perioodiline. Koolis on meil ka vahel head ajad, vahel paremad, vahel kehvemad, nagu ikka. Mul on õnneks endal palju eraprojekte. Viimased neli aastat olen näpu ja nüüd juba ka käe andnud telele, mis mulle väga meeldib. See on küll närviline, aga mulle meeldib lavastada suuri asju. Mitte, et ma tahaks suuri asju lahendada etenduse mõttes — muusikalavastusi kaks korda poolteist tundi, tänan ei. See on minu jaoks liig. Ma imetlen neid inimesi, kes suudavad teha suuri tantsuetendusi, kui ma olen pigem see inimene, kes suudab teha sellesse pooleteisesse tundi kaks, maksimaalselt kolm enda meelest head asja. Aga, et pikalt mingeid asju teha…ma tean, et ma hakkan ennast kordama.
Teles aga on igas saates erinevad asjad. Olen teinud lavalist liikumist superstaari saadetele, laulusaadetele. Minu tööks ongi see, mida inimene telekast näeb. Vastavalt saate formaadile saan vahel ka tantsijaid tuua ja siis nendega pusida. Arvan, et teletöö jätkub. Kuna nad ikka tahavad, et ma seda edasi teen, siis järelikult ma teen midagi, mis kellelegi meeldib. See on minu meelest kõige suurem asi. Kooliga lähme edasi. Kas ma lähen ennast kuhugi täiendama, seda ma ei usu. Ma ei ole õppija tüüpi. Ma olen pigem see inimene, kes tahab kohe praktikat. Visake mind kuskile vette ja ma siplen sealt välja. Ma ei olnud ka koolis mingi viieline. Mulle meeldivad äkk-olukorrad, kus ma tean, et kui ma nüüd ära ei tee, siis on metsas. Siis ma võtan ennast kokku. Olen loominguline, samas aga väga reaalne. Ma ei ole kindlasti aga see loominguline, kes tuleb poolteist tundi hiljem ja küsib kas ta jäi hiljaks. Mulle meeldib tohutult kord.
