Koolitantsu õhtujuht Siim Sups: tantse vaadates tekib siiras tunne, et tahaks ise ka tantsida!
Siim Sups, kes laiemale publikule on tuttav seriaalist „Kerge elu“, võttis suvel vastu pakkumise astuda üles tänavuse Festivali Koolitants kontsertide õhtujuhi rollis. Siimu sõnul tuli „Jah!“ sellele ettepanekule väga kiiresti. „Suvel, kui mulle see ettepanek tehti, tuli see „Jah!“ ikka väga kiiresti. See on ju selline pakkumine, millest on võimatu keelduda!“ teatab Siim suure naeratusega, „polnud mingit kahtlust ega kõhklust. Eks ma muidugi ei adunud päris täpselt, millele ma „Jah!“ ütlen ja festivalini oli tol hetkel ka palju aega. Mõtlesin veel, et küll nad ümber mõtlevad. Aga ei mõelnud ja see on ainult suurepärane!“
Peale esimesi tantsupäevi Jõgeval ja Tartus sai Siim selge pildi, millele ta „Jah!“ ütles ja mida ühe Koolitantsu kontserdi juhtimine endast kujutab. „No see on kindlalt vähemalt neli korda suurem koormus, kui ma algselt arvasin,“ räägib Siim, „kõige keerulisem on selle juures enda energia ja värskuse hoidmine. Kui on kaks kontserti päevas, siis sa annad hommikul 110 % ja oled peale seda täitsa tühi. Siis tuleb leida viis, kuidas aku kiirelt jälle täis laadida, et õhtul taas 110 % anda. Alla selle ei tule kõne allagi. Päeva lõpuks võtab see ikka täitsa läbi.“
Koolitantsu kontserdi õhtujuht olla pole kindlasti lihtne ülesanne. Et Siim on juba päris väiksest peale näitlemisega tegelenud ja ka TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias näitlejaks õppinud, siis lava ta ei karda. Samuti on tal teada kõik nipid, kuidas ennast lavale minekuks ette valmistada. „Enne lavale minekut võtan aja, et viia oma keskendumine maksimumini. Kui mõned otsivad vaikust ja rahu, siis mulle meeldib keskenduda lärmi sees. Otsin sellise pimedama koha, kus on palju melu, ja hakkan ennast ette valmistama. Teen hääle soojaks, mõtlen läbi mida laval tegema hakkan, viin keha tip-top seisu, et laval ootamatusi ei tuleks,“ tutvustab Siim oma rutiini enne lavale astumist.
Enne esimesi tantsupäevi pugesid Siimule ka väiksed hirmud naha alla. „ Kõigepealt oli see hirm, et kuidas publik mind vastu võtab ja kas ta tuleb kaasa?“ meenutab Siim, „eelmistest aastatest on publikul kindlasti meeles õhtujuhina Marek Sadam. Temaga ollakse harjunud ja ma ei tahtnud pettumust valmistada. Lisaks kartsin seda, et kuidas täita aga, mil žürii otsuseid teeb – kas mul on piisavalt ideid, sest ma tahaks alati midagi uut pakkuda. Ja no see hirm püsib ikka, et tekib hetk, kus kõik mõtted on otsas ja ei ole enam midagi öelda. Aga seda ma õnneks ei näe nii pea juhtumas!“ Esimeste kontsertide järel sai Siim ka aru, et oli muretsenud täitsa valede asjade pärast. „Publik on alati olnud suurepärane, soe ja sõbralik. Kõik on seni mind hästi vastu võtnud,“ on Siim õnnelik.
Koolitantsu kontserte juhtides on üks aspekt, millest Siimul ikka ja jälle kahju on. Nimelt ei saa Siim ise tantse vaadata ja täiel rinnal nautida. „Võib tunduda, et lava kõrvalt on jube hea kõike vaadata, aga see ei ole üldse nii! Aksid jäävad ette ja tantsu üldplaani ei näe. Lisaks pean ma õhtujuhina olema pidevalt valmis järgmiseks tantsuks - hääldust kontrollima ja sissejuhatuse peale mõtlema,“ on Siim veidi nukker, kuid jätkab kohe rõõmsamalt: „aga emotsioon ja melu lava taga on suurepärane! Lapsed on nii elevil enne, kui lavale lähevad - nagu mina alati enne lavale minekut. Sa näed, et nad on pikalt selleks etteasteks valmistunud, nad on ootusärevil ja valmis. Ja siis lavalt tulles on nad veel positiivsemad, vahel ka natuke nukrad. Aga, jah, emotsioon lava taga on võimas!“
„Ma pean ka tunnistama, et kõiki neid tantse vaadates tekib siiras tunne, et tahaks ise tantsida!“ muheleb Siim, kes ise on tantsimisega pigem vähe kokku puutunud. „Eriti tekkis selline tunne tänavatantse vaadates. Nendes tantsudes oli mingi eriline power ja need tantsijad läksid ikka sellise energiaga lavale, et hoia piip ja prillid. Aga no olenemata žanrist, neid kombinatsioone, mida noored laval teevad, ei saa ma vist ikka kuidagi tehtud – näiteks silda ei tee ma mingi valemiga ära,“ naerab Siim.
Koolitantsul osalevate tantsijate ja nende juhendajate üle on Siim väga uhke: „See on nii suurepärane, et nii paljud noored tegelevad tantsimisega! Õpivad ja harjutavad, tahavad ja viitsivad sellega tegeleda! Ja, et meil on nii palju tublisid juhendajaid, kes noori õpetavad! See on väga tore!“ Osalevatel tantsijatel soovitab Siim südamest nautida seda hetke, kui nad on laval ja kõik muu unustada. „Ei tasu muretseda sammude pärast. Kui läheb sassi, siis näita, et see pidigi nii olema. Ega vaataja ei tea, kas pidi või mitte,“ jagab Siim nippe, „tants on ju tegelikult selge ja nii läbi harjutatud, et küll ta tuleb. Väike lavanärv peab olema – see suru oma väiksesse sõrme ja see aitab sul anda laval 110 %. Aga karta ei tohi. Publik on ääretult soe ja sõbralik, aplaus tuleb juba trupi nime peale!“
Iga kontserdi üks enim ärevust tekitavamaid hetki on kontserdi lõpp, kus Siim kuulutab välja eripreemiad ja tantsud, mis saavad edasi aprillis Jõhvi Kontserdimajas toimuvale finaalkontserdile. „Kontserdi lõpus, kui see väljakuulutamine on, siis rõõmustavad kõik saalis olijad ühiselt nende üle, kes eripreemia saavad või edasipääsenuks osutuvad,“ räägib Siim, „eks lava taga on ikka natuke teist emotsiooni ka, aga see on täiesti loomulik. Ikka poeb kurbus hinge, kui väljavalituks ei osutu, aga sellest tuleb ruttu üle olla. See, et tants ei mahtunud Jõhvi Kontserdimajja, ei tähenda, et tants on halb. Mina pole näinud veel ühtegi halba tantsu - üks tants on parem kui teine ja tegelikult on žüriist täitsa kahju, sest neil on kindlasti kohutavalt raske neid otsuseid teha. Aga iga tantsija hoidku oma südames uhkust oma tantsu üle! Kui oled endast maksimumi andnud, siis oledki juba endast parima andnud ja rohkem ei saagi teha! Ja lõpuks oleme me kõik ühise asja eest väljas – me oleme tulnud tantsima, tantsudest ja tantsimisest rõõmu tundma! See emotsioon võiks kõlama jääda!“
