Koolivägivald on tänapäeva maailmas möödapääsmatu
Minu enda kiusamine sai alguse põhikooli keskel kui vahetasin kooli. Kõik sai alguse lihtsast asjast — minu nimest. (Võrdlus, sama tunne oleks näiteks mõnel Arnold Oksmaa nimelisel) Kuna ma julgesin alguses veel vastu hakata saigi alguse aasta pikkune kiusamine.
Psüühiline terror. Koolis ässitati inimesed minu vastu üles nii et kui ma koridorides kõndisin, siis kõik mööduvad inimesed sisistasid mulle sõimusõnu ja nügisid ning tõukasid mind. Klassis ei suhelnud minuga päris pikalt mitte keegi, sest kõik kartsid, et siis hakataks ka neid kiusama. Kõiki asju, mis minult kätte saadi, loobiti ja lõhuti.
Elu koolis tehti sõna otseses mõttes põrguks. Mitte kuskil ei saanud olla ilma, et ei kuuleks sõimu ja ei saaks tunda alandust. Tihti korraldati asjad nii, et pidin klassiruumis istuma põrandal. Hinded halvenesid, sest valmis kontrolltöö võeti ära ja rebiti puruks. Meeldejäävaim on mulle tehtud voodoo nukk, mille ennustusega kusjuures täppi pandi.
Kõige selle tagajärjel muutusin ma üsna kinniseks ja vaikseks inimeseks kuigi varemalt olin olnud ehtne ekstravert. Ma üritasin mitte jääda inimestele ette, üritasin jääda märkamatuks. Igapäev lugesin tunde, et koolipäev läbi saaks ning väga tihti kui koju jõudsin vajusin lihtsalt esikupõrandale ja nutsin. Nutsin end tühjaks.
Ma tundsin nagu ma oleks maailma kõige halvem inimene nagu ma poleks rohkemat väärt kui prügikast. „Mida ma olen halba teinud? Miks just mulle nii tehakse“ olid põhi küsimused, mis peas edasi tagasi käisid.
Vanemate reaktsioone olen erinevaid kuulnud. Mõned on toeks ja abiks, mõndadel on ükskõik ning mõned leiavad hoopis põhjust lapse halvustamiseks. Minu ema leidis, et järelikult olen ma kiusajatele põhjust andnud ja, et ma olen ise süüdi nii et kodust ma abi ei saanud.
Millest üldse on abi? Soovitatakse nii vastu hakkamist kui ka ära peitmist. Nii kooli vahetamist kui ka mitte vahetamist. Enese muutmist, endaks jäämist. Ühest õiget vastust vast ei olegi. Tuleb leida oma tee.
Kõik sõltub inimesest. Kõige alus on vist siiski sama — leida endale sõpru, leida koht kuhu kuuluda. Tänapäeval pole raske leida netist näiteks mõni sinu lemmikhobiga seotud foorum ja siis leida endale inimesi, kellega vestelda. Sellised asjad annavad inimesele sisemist tugevust, mida märkavad ka kiusajad.
Mina pääsesingi lõpuks tänu sõpradele. Suheldes netis huvitavate ja sõbralike inimestega leidsin endale juurde kindlust ja tugevust iga koolipäev üle elada. Lõpuks rääkisin loo ära oma vanadele koolikaaslastele, kelle jaoks kogu lugu arusaamatu oli, et miks peaks kiusama? Sõbrad tegid plaani, mida ma esialgu väga kartsin — nad kirjutasid kiusajatele kurja kirja.
Järgmine päev oli kogu kiusajate kamp minu ees ja nõudis aru, et mis mõttes ma julgen teistele midagi rääkida ja et kes ma selline üldse olen. Ma ei öelnud midagi, lihtsalt vaatasin neile otsa. Nad läksid minema ja peale seda kordagi ma kiusamisohvriks ei sattunud. Võttis veel üks aasta ja ka nad ise kasvasid suureks ja lõpetasid teiste kiusamise. Ma ei pea mitte kellegi peale vimma, sain ka gümnaasiumis nendega hästi läbi.
Ka kiusajad on lihast ja luust inimesed. Neil on lihtsalt veelgi suurem enesehinnangu probleem kui nendel, keda nad kiusavad. Kiusajad saavad sellest hea enesetunde kui alandavad teisi, kuid ka nemad on tunnetega inimesed.
Inimesed, kes hoolivad ükskõik kui sügavalt nad seda alla ei suruks. Mõelge selle peale, et leida endale tugevust. Kiusajad küll jätavad mulje, et on teistest tugevamad ja võimsamad, tegelikult ei ole. Tegelikult on kõik samal tasemel, mõned isegi madalamal.
Kuigi minu lugu lõppes hästi, siis alati asjad nii kergelt ei laabu. Mõnel inimesel hakkab kiusamine pihta juba väga varakult ja võib kesta kooli lõpunigi ning kiusamine võib viia erinevate tagajärgedeni. Füüsiline vägivald rikub tervist ning samamoodi ka psüühiline. On äärmiselt palju juhtumeid, kus koolis kiusatu hiljem peab alustama kangete tablettidega ravi mõne haiguse vastu, mis on saanud alguse kiusamisest nagu näiteks depressioon.
Mida saaksid teha kõrval olevad inimesed? Õpetajad — keelata ja karistada nii palju kui võimalik, kui näete, et teise õpilase suhtes käitutakse vääritult. Klassikaaslased — kui te ka koolis ei julge suhelda, suhelge väljaspool kooli. Olge toeks ja võite avastada enda jaoks väga hea sõbra.
Kiusatavad — ärge andke alla! Te ei ole siin maailmas üksi ning on inimesi, kellele te meeldite ning kui te tunnete, et enam ei jaksa, siis minge psühholoogi juurde. Google’ist on võimalik leida numbreid, kus saab registreerida.
Alla 18aastastele on see tasuta. Ja kui tõesti enam ei jaksa, leiab sealt abi. Ma ei väidagi, et psühholoog tuleb nüüd kooli ja muudab kõik kiusajad tublideks inimesteks. Ei. Pigem aitab ta teil endas leida kindlust ja tugevust, isennast.
Ärge alavääristage teisi ega iseennast. Õppige nägema ka teistes häid ja andekaid külgi. Iga inimene ei peagi meeldima, kuid sellepärast ei pea teda alandama. Leidke endas häid ja tugevaid külgi, õppige hindama väikseid asju. Nõnda olete ise rõõmsamad ja teete ka teised enda ümber rõõmsaks.
