Koolivägivalda suhtutakse erinevat moodi
Me kõik oleme kindlasti läbi elanud kiusamist. Või võib-olla mõni on isegi kiusanud. Tavaliselt täiskasvanute silme läbi on päris suur hulk häid lapsi. Kuid tihtipeale on nii, et nad on kahepalgelised, et saada seda, mida nad tahavad.
Neil on alati mingi lugu või vabandus, mida jäävad vanemad uskuma ning süüdi oleks nagu hoopis kannatanu. Mõne täiskasvanu jaoks ei ole isegi sinine silm midagi hullu, kuid mõni oleks asjaga juba politseis. Minu arvamus on, et kui keegi sind kiusab, siis peaksid kohe sellest oma vanematele või täiskasvanust tuttavale rääkima, et ta saaks aidata. Vastuhakkamine ei aita midagi. Ürita kuidagi kiusamisest välja saada, rahulikult. Mis siis, kas see on kätega ja jalgadega kiusamine või sõnadega.
Miks kiusatakse?
Tavaliselt on põhjus selles, et kiusaja on vihane, või on hoopis teda kiusatud ja ta PEAB seda kellegi peal välja elama. Tihti on kiusajate esimeseks vastuseks: ” Ta ajab mind nii närvi! ” See ei tähenda seda, et kui sina oled vihane, et siis sina peaksid hoopis kedagi kiusama — ei. Peaksid leidma endale sõbra, keda usaldad ja kes ei pööra sulle selga. Peaksid oma muresid temaga rääkima. Ja muidugi võta kuulda ka tema probleeme. Seda peaksid ka kiusajad tegema, et mitte teistele haiget teha. Lõpuks ei olegi kedagi, kelle õla najal nutta..
Kui mind kiusatakse, kuidas peaksin käituma, et usutakse mind mitte kiusajat?
Nagu ennem öeldud — räägi sellest täiskasvanule. Seleta talle kõik detail-detaililt ära. Pöörduge kiiresti direktori või klassijuhataja poole. Nemad oskavad aidata. Kui on varemgi olnud selle sama isikuga probleeme, räägi ka nendest. Kui tead mõnda teist inimestki, keda ta on kiusanud, siis räägi temaga, et ka tema tuleks rääkima.
Pea meeles — ära valeta! Ja ära tegele ise kiusamisega, alati on mõni muu võimalus.
