Koolivägivallast ja enesehävitusest – vajame headuse kasvatust!
Teiseks. Objektiivne käitumine, nn sotsiaalne probleem, mille taustaks on keskkonna psüühiline mikrokliima: hoolimatus, jõhkrus, vägivald – mida paraku propageeritakse kui kapitalistliku turumajanduse toimetulekustrateegiat. Psüühikas on see tugevuse kultus, sallimatus nõrgemate, abitute, teistsuguste vastu, eesmärgi nimel üle laipade tormamine. Tänapäeva koolis pole õppeainet headusekasvatus, küll aga karjäärinõustamine, mis psühholoogilise kontentväärtusena kasvatab samuti "majanduslikku tapjamentaliteeti".
Kui me ühiskonna makro- või mikrotasandite psüühilist mikrokliimat muuta ei suuda, on iga uue koolivägivalla avalikustamine vaid vägivalla normaliseerimine sotsiaalse ilminguna. Sõnapaar „sotsiaalne probleem“ tähendabki enamuse jaoks ühiskonna paratamatult pahelist nägu, mida keegi nagu muuta ei tahagi või ei oskagi, sest pole seda pudelikaela, millesse kõik on takerdunud.
Koolides, kuhu mind on kutsutud vägivallailmingute pärast, selgub, et neid päris vägivaldseid lapsi, kellega toime tulla ei õnnestu, polegi nii palju. Küll aga on koole ja klasse, kus on üldine kurjust õhkav mikrokliima: ükshaaval võttes on kõik justkui head, kuid kõik koos on kurjad ja sallimatud. Kui klassi mikrokliima on headusele orienteeritud, mõjutab see ka kurjaks kasvanud last parema käitumise suunas. Ühisrindena ja ühise ignorantsusega, umbes nii, nagu saab looduses veisekari ühiselt tõrjuda hundi rünnakuid. Kui klassi psüühilise mikrokliima kriitilise massi moodustavad „natuke kurjad“ lapsed, on see kollektiiv juba halastamatu.
Minu arvates peaksime kurjuseilmingute avalikustamise asemel tegelema rohkem headuse kasvatusega. Kui laps näeb, et väiksema, tahtmatugi seaduserikkumise puhul pole mitte mingisugust andestamise või leppimise võimalust, ei saa seda loota ka seaduskuulekalt lapselt endalt. Ta on enda arvates õige eesmärgi nimel valmis ise kurjasti käituma. (Ühes algklassis rääkisin lapsega, kes lõi teist last, kes oli õpetajalt märkuse saanud: “Aga õpetaja ise ütles, et ta on paha laps“). „Sotsiaalse headuse“ kasvatuse kogemus on ühiskonnas ometi olemas alates religioossest sajanditepikkusest tegevusest kuni tänapäevase „humaanse altruistliku kasvatuspedagoogikani“ välja, mida viljelevad paraku vähesed koolid, eelkõige väikesed ja Waldorf-koolid.
Ilmselge sotsiaalse kurjuse ilmet kannavad ka kõikvõimalikud kommentaariumid. Psühholoogide hinnangul on vajaduses ennast spontaalselt väljendada 75% negatiivsust. Me võime rõõmustuda heast, kuid halvast me lausa vaimustume. Kui kunagi uurisime neid nn „rahvakommentaatoreid“, kes igal pool ja igal võimalusel raadios ja kommentaariumides sõna võtavad, jõudsime kurva järelduseni, et need olid enamasti ise kibestunud inimesed. Võib öelda, et isiklik kibestumine on teatavat sorti „eelkurjus“ – valmidus kritiseerida, hukka mõista, karistada, kätte maksta. Häid ja kiitvaid sõnugi on meie kultuuris vähem, kui halvustavaid või sõimusõnu.
Me oleme ehk küll õppinud kommenteerima solvavate või roppude sõnadeta, kuid seda sarkastilisemalt ja maksimalistlikult õelama sisuvõimendusega ning argumentideta, lihtsalt „mulle ei meeldi“, „mulle vastik“, „küll on lollakad“. Kui neilt „rahvakommentaatoritelt“ küsisime, kus nende kritiseeritavas probleemis lahendus võiks olla, ei osanud suurem osa midagi arvata. Nende asi olevat kritiseerida, ühiskonna valupunkte või isikute ebakvaliteetsust avada, mitte lahendusi pakkuda. Lapsed ja noored teevad seda oma suhtlusportaalides täpselt samuti.
Enesetappude taga on samuti headuse-kurjuse konflikt iseendas – kui inimene teda ohvriks valinud kurjust ka oma elulaadiks muuta ei suuda või teda tabanud saatuselöökidega kohaneda ei suuda, annab ta alla. Ja see tähendab, et temagi hakkab mõtlema, nagu mõtleb kurjus: kättemaksule, halastamatusele, leppimatusele. Headus on abitum kui kurjus. Enesetapp on sageli kurjuseks muutunud headus, mis toob ohvriks iseenda.
