Et narkomaan mu akna all süstimas käib või et täismees meie kortermajade siseõuel lumivalge kassipoja maha lõi ja nartsuna sinnasamma heitis — vaat ei teagi, mis sel nädalal nukramaks võttis. Alati määrdunuks tolmunud punase särgiga narkomaan, Stockmanni kilekott näpus, veel hüüdis mulle eile kibeda vihaga: «No vabandust!», kui välja minnes teda läheduses silmates võpatasin.
Elan Tallinna kesklinnas. Siin kulgevad külg külje kõrval lapsevankrite ja põlvepikku põnnidega emad ja joobnud eluheidikud, taarumas murule hinge kosutama. Nii et siinses sotsiaalses ruumis on kõik üksteisele ihu ligi ja kui keegi elu peale liiast vihastab, võib minna lahmivaks kättemaksuks või niisama meelelahutuseks, sest kaotada pole midagi — ükskõik kelle nahk võib liistule tõmmatud saada. Palju oleneb, kelle armu või armutuse alla satud. Rikkuslikku elu nautinutele on pärale jõudnud, et on tagasi tasumise tund. Kui mitte lihtsalt kaasatundvast südamest, siis realistlikust tõdemusest, et mida paremini kõigil läheb, seda väiksem on tõenäosus ka endale kuskilt kurja kaela saada. Piiritagused uudised edastavad, kuidas paljud maailma rikkad annetavad praegu suure osa oma varast heategevusele. Mõlgutasime nüüdsama Marokos resideeriva kitarrivirtuoosi Francis Goyaga tema uue vaestele lastele suunatud heategeva programmi üle, mis üritab anda väljavaadetevaesesse ellu sündinud lastele haridust. Francis oli kurb, et nii palju talenti sünnib surnuna ses mõttes, et loomuomaseid tugevaid külgi pole hulgal inimestel võimalust isegi avastada. Keset kõrbe, kuhu Goya mullu sattus, avastas ta palju vintskeid väikseid lapsi tudeerimas kaamelikasvatuse põhitõdesid, kellest nii mõnigi on sündinud suurepärase rütmitunnetusega ja võiks astuda õpingute järel suurtele lavadele. Francis andiski poistele alustuseks oma kitarri. Goya silmis tuleb edu põhjusega — sulle on antud, et saaksid edasi anda! Ärimees Roberto de Silvestri paneb suure summa alla Andres Puustusmaa filmile «Rotilõks». Tema jaoks on see puhas sponseering, kust ta ei saa sentigi tagasi, vaid rahulolu sündinud teosest. Nii et kõikide parema olemise nimel proovigem veidi kaasa lüüa ja ehk alustaks just Eesti asjadest. Tulevik võtab selle järgi suuna, kuidas läheb praegu lastel, eriti vanemlike hooleta lastel. Praegu võitlevad elu eest ka kodutute loomade varjupaigad. Raha andmisele alternatiiviks oleks sealt võtta endale koju uus lemmik. Minagi tõin endale hiljuti kasside turvakodust hallivatikiisu, kes on kõige armastavam nurrumuhv. Tõsi, pistis roosid nahka. Läheb andmiseks!
