Kui liiminuusutaja tahab bussiraha

Mina ei tea, kas ma näen välja ülearu rikas või ülearu lihtsameelne, või siis satun lihtsalt sageli valel ajal valesse kohta, aga viimasel ajal peatatakse mind pidevalt sooviga minult raha lunida.

Kord on kellelgi puudu kaks krooni leivaraha, kord üks kroon marsaraha. Teinekord jälle on keegi kogemata kombel võõras linnas meeletuid seiklusi läbi elanud ja nendes kuidagi kaotanud rahakoti ja kõik, mis selle sees, ning politseist ei lubata koju helistada — seega on tal vaja, et mina, noor inimene, kelle väljanägemises vist küll miski ei reeda suurt sissetulekut, laenaks talle bussipiletiraha.

Süda läheb härdaks, kui teine inimene niimoodi hätta on sattunud. Tõesti võib ju juhtuda igasuguseid asju, keegi ei garanteeri, et ma ise ei või kunagi niimoodi ligimeste abi vajada. Kuid millegipärast seob enamikku neist rahapalujatest üks ühine ebameeldiv joon: kui peatud, et nende juttu kuulata, uhkab üle pea lämmatav alkoholi ja mustuse lehk.. Niisiis on neil siiski jätnunud raha, et midagi purjupanevat manustada. Äkki nad ei vajagi seda raha mitte leivapätsi või bussipileti, vaid hoopistükkis uue pudeli jaoks? Aga see teeb neist ju valetajad, veel hullem, kelmid!

Teisisõnu võib ausa moega abipaluja osutuda pudeli väljalunastamiseks kahe krooni kaupa raha kerjavaks õnnetuks inimvärinaks. Ja nagu selgub, pole ma ainus, kellel selline kahtlus on tekkinud. Tanelilt (22) küsis üks abivajaja Tartu linnas sellesama bussipiletiraha-legendiga majanduslikku toetust lausa kolm korda, vaevumata lugu isegi detailide osas muutma. “Küsisin temalt, et kulla mees, kuidas sul siis jälle niimoodi juhtus?” muigab Tanel. “Esimesel korral andsin ka raha. Aga tegelikult on nõme tunne nii üht- kui teistpidi. Annad, siis oled loll, ei anna — oled südametu.”

Ja selles osas tuleb temaga nõustuda. Ükskõik , kas sa annad küsijale need paljudes taskutes kulunud kroonid või teatad külmalt, et sa ei kanna sularaha kaasas — mis muide võib ju ka tõsi olla ja olekski vist arukam — pärast on natuke halb tunne ikkagi. Võibolla on see mulle otsaette kirjutatud ja selle järgi mind välja valitaksegi.

Üks neist bussipiletiraha-lugudest tuli kurbade silmadega mehelt, kes rääkis, et ta on epileptik, et ta elab teises Eesti otsas, aga siin tuli talle langetõvehoog peale ja kui ta üles ärkas, siis olid kõik-.kõik tema asjad ära võetud. Ja see mees oli väga veenev, väga traagiline. Ainult et ka tema oli vist oma hoo kestel seletamatult alkoholilõhnaseks muutunud…

Kindlasti on ka tõsiseid abivajajaid. See olukorra veel keerulisemaks. Eriti paha on õelda ära väikesele pruunisilmsele poisile, kes leivaraha nuiab. Kuid ta teeb seda Balti jaama tunneli juures ja miski üteleb mulle, et leiva asemel on tal silme ees tuub kummiliimi lähimast putkast. Kole, väga kole mõelda. Kuid äkki ta tõesti tahab ainult süüa?

Ei olegi oluline, millise substantsiga inimene oma elu hävitab. Alkoholisõltsasel võib teoorias olla rohkem lootust kui narkomaanil, kuid reaalselt teame me, et see lootus — sellises punktis — on siiski vähene. Ning vanemate kulul elaval inimesel — ja suur osa noori seda ju ikkagi on — ei ole kindlasti moraalset õigust selle raha eest elu hammasrataste vahele jäänuid joota. Või liimitada. Elu on karm, need inimesed ei pruugi olla oma õnnetus elusaatuses ise süüdi ja tihti kindlasti ei olegi. Kuid sinu kaks või kakskümmend viis krooni teda ei päästa. Ei tea, kas päästabki üldse miski. Kuid see peab olema midagi sootuks muud, kui uus annus meelemürki.

Kuid kui abivajaja on tõesti usutav, siis on alati targem osta leivaküsijale päts leiba ja kotlet, pakkuda rahakoti kaotanud maailmarändurile, et tuled, ostad talle bussist pileti ja saadad ta kenasti kodulinna poole teele. Siis ei ole savähemasti toetanud mingit kahtlast ettevõtmist. Ja — ei maksa vist rõhutadagi — tegelikult, ei ole sinul, noorel inimesel, kohustust oma niigi nappe elatusvahendeid kellelegi joogirahaks jagada.