Kui ma partnerist mõnda aega ei kuule, lähen hulluks
Mure: Asi on pigem minu iseloomus. Olen suhtes ühe noormehega, keda ma tõeliselt armastan. Ma pole mitte kunagi kedagi teist armastanud ja sama väidab tema ka minu kohta. Ma usaldan teda, sest tema tunded paistavad tõesti siirad ning päriselt koos olles on kõik super.
Kui mul hea tuju on ning temaga koos olen, siis ma tõesti usaldan teda. Aga kui ma olen üksi, siis tulevad pähe ainult pessimistlikud mõtted, mis püüavad leida vastust küsimusele, et miks ta täna ei tulnud. Põhjuseid on ju mitu: ta võib olla väsinud, tal on mõnikord migreenihood ega taha sellepärast arvuti taha tulla jne. Aga minu peas domineerivad ideed, et nüüd ta jättis mu kindlasti maha ega taha minuga rääkida. Ma ei suuda ennast kontrollida.
Ta on juba ära väsinud minu käitumisest. Ma küll püüan ennast kontrollida, mõnikord see õnnestub, aga järgmine kord on seevastu topelt halvem. Ma ise tõesti kannatan selle all ja tahaksin ennast normaalse inimesena tunda. Praegu tunnen nagu ma lähen hulluks, kui ma temaga rääkida ei saa.
N., 23
Dr Noormann:
Kui asi on Sinu iseloomus, nagu kirjutad, on see neurootilisus, ärevushäire või luul. Ja kui Sa neid ilminguid ise vaos hoida ei suuda, on loogiline, et juhtubki nii, nagu kirjutad - selline käitumine väsitab ja kurnab nii teda kui Sind ennast ja te ei pruugigi kokku jääda. Peaksid psühholoogilt abi otsima.