Kui mul oleks puue, kas mind oleks ka seltskonnast välja heidetud?

Tänapäeval on palju juhuseid, kus me igapäevaelus kohtame linnatänavatel ratastoolis või mingi muu puudega inimest. Mina hakkasin nädal aega tagasi käima ühe kurdi poisiga. Meil on koos olles väga tore, meil pole kunagi igav ja kui me rääkida tahame, siis trükime teksti telefoni. Oleme koos väga õnnelikud.

Kui ma aga rääkisin oma klassiõele ja ühtlasi ka sõbrannale sellest, et käin kurdiga, siis hakkas ta nägusid tegema ja rääkima, et kuidas ma saan kurdiga käia.

Ausalt öeldes ma ei osanud sellele kuidagi vastata. Miks ta arvab, et kurt inimene ei olegi tavaline inimene? Ma küsisin siis selle peale, et mis selles nii hullu on, et ma kurdiga käin? Vastus oli: "Ma ei tea. Nagunii on ta mingi nõme. Cmooon ta on ju siiski kurt!"

Tõesti ma ei saa aru, miks inimesed hindavad teisi enne, kui neid tundma õpivad. See on väga imelik. Ka Mina olin kunagi selline, aga tänu sellele poisile olen ma muutunud.

See poiss on väga tore inimene: ta on hooliv, oskab väga hästi lohutada ja ta on mu maailmavaadet tõsiselt muutnud. Ma olen aru saanud, et puuetega inimesed on täiesti tavalised inimesed, neilgi on omad plussid ja miinused, nagu meil kõigil, ja neil on samuti tunded.

Kahjuks tehakse tihtipeale puuete üle nalja. Inimestele, kes nendega ei suhtle, võib see tõepoolest naljakas tunduda, aga puue ei ole kellegi enda süü. See võib juhtuda meist igaühega. See oleks võinud juhtuda ka minuga. Huvitav, kas siis oleks ka mind igasugusest seltskonnast välja jäetud? Kas ka mind oleks siis mõnitatud ja minu üle oleks keegi nalja teinud? Kindlasti. Ja nii see ka jääb. 

Kuid selle jutuga tahtsin ma jõuda selleni, et palun mõelgem enne, kui midagi teeme või ütleme. Teistele inimestele võivad meie öeldud sõnad või tehtud teod palju haiget teha. Ärme keelame inimestel rahulikult elada. Puuetega inimesed ei ole meist sugugi nii palju erinevamad kui me arvame.