Kui teismelisest saab isa

Isadusest räägitakse aina enam – isapalk, isadus kui mood, isadepäev, isaarmastus, isapuhkus, jne. Isadus on tõesti moes ning linnapildis märkame noori vankritega papasid rohkem kui eales varem. Ehk on see pelgalt kujutelm, ehk siiski ka mitte.

Isadus ei ole mingi käkitegu ja teismelistest vanematest räägitakse pigem kahjutundega kui rõõmuga. See tuleneb kurvast tõsiasjast, et ise alles pooleldi laps, ei suuda noor täisväärtuslikuks lapsevanemaks olla. Meeldivate eranditega loomulikult.

Enamasti jääb mälestustesse ja meeltesse pilt isast ja lapsepõlvest, mille meie isa suutis anda – oli see siis halb või hea, kuidas kellel. Sellest mälestusest lähtuvalt suhtuvad kõik tulevased isad oma tulevastesse lastesse. Märk ju jääb. Mõni soovib lapsi, sest mäletab ainult head, mõni soovib neid kunagi hiljem, sest isa ei saanud just eriti hästi hakkama ning mõni suhtub isadusse kui õnnetusse, mis kaasneb suguelu algusega.

Areneva riigina väheneb meilgi teismeliste lapsevanemate arv, kuid päris lõplikult see tendents ära ei kao. Emaks saav tütarlaps suudab olukorraga paremini kohaneda ning väikese inimese sünd ja kasvamine äratavad emaliku loomuse pea igaühes. Isades seevastu ei pruugi. Teadlased väidavad, et meestes puudub lapsevanemaks olemiseks vajalik hormoon ning isaarmastus tekib alles siis, kui imik ning issi kahekesi aega veedavad. Teismeeas tundub laps pigem koormaks olevat ning koosolemise asemel üritatakse võimalikult palju vastutust suunata ning vältida. Noorukit tabab teadmine, et endist elu isadusega ei ühenda ning paanikahoog viib enamasti viimsedki tunneteriismed.

Suur issi

Millal on üks tavaline noormees valmis isaks saama? Eks see ole sama kummaline ja laialivalguv küsimus, kui näiteks see: mis on armastus? Kahe inimese armastusest sünnib tavaliselt kolmas – armastuse vili. Aga kui kaua peaks enne ootama ja proovima!?

Võtame siis kõige algusest. Loomulikult küpseb iga indiviid erinevalt, kuid keskmiseks valmisolekueaks võiks siiski paar numbrit võtta. Esimeseks sobilikuks vanuseks 25 ning viimaseks 35. Nagu iga teine asi, nii on ka isadusega. Pole vaja liiga vara ning liiga hiljagi mitte. Süveneb tendents, et noored ei tahagi enam lapsi niivõrd, kui just tahaks karjääri teha. Seetõttu lükkuvad piirid aina kõrgemale ja kaugemale.

Järgmiseks tasuks mõelda majandusliku kindlustatuse peale. Ei, ei, keegi ei taha väita, et iga noor lapsevanem peaks olema rikas või vähemalt jõukas, pigem tahaks suunata mõtted võimaliku hakkamasaamise peale. Abi on ju vanavanematest, sõpradest ja sugulastest, kuid pidagem meeles, et elukoht loeb paljuski nii mõndagi – lapse issi ja emme omavahelistes suhetes saab kodu puudumine vahel saatuslikuks. Loeb ka see, kuidas edasiõppimine korraldatakse ning millest väike perekond edasi elama hakkab. Jah, kerge ei saa see muidugi olema, kuid rõõmu toob laps rohkem kui muret.

Märgid valmidusest

Enne, kui uuele elule alus panna, tuleks veel mõelda üht – kas minu elu on rahuldav, kas ma saan jätkata neid tegevusi, mida tahaksin ning kas ma pean ohverdama oma tulevikuunistused.

Kui ühelegi neist küsimustest vastatakse “ei”, tasuks lapsevanemlust edasi lükata. See on võimalik loomulikult siis, kui laps on planeeritud. Niinimetatud “tööõnnetused” valida ei anna. Siis tuleks raskustele püstipäi vastu astuda. Juba seegi näitab suurt tarkust ja omamoodi küpsustki.

Armastus ei jää tulemata

Teismelistele lapsevanematele tahaks öelda üht: kuigi olukord näib lootusetu ja võimatu, armastus ei jää siiski tulemata. Iial ei tohiks unustada, et lapsed ei ole süüdi vanemate eksimustes. Ajapikku hakkate märkama väikeseid ja armsaid asju laste käitumise juures ja see paneb teid naeratama, nutvad tited ei aja enam marru, tuttava laps ei tekita võõrastust ning mida suuremaks teie enda oma sirgub, seda armsamaks ka saab.