Kui töö ja hobi kattuvad, on elamine puhas rõõm
Olen looduselaps ja alati huvitatud kõiksugustest loodusnähtudest ja loomadest. Eriti organismidest, keda palja silmaga ei näe. Põhikoolis ja gümnaasiumis osalesin peaaegu igal loodusteaduslikul olüpiaadil ja sellel oli ka tulemusi. Käisin ka vabriiklikus voorus, mis andis viimase tõuke minu tulevikule. Seal nägin reaalset laboritööd ja ei suutnud enam sellest loobuda. Olin kindel, et sellest peab saama minu tulevik!
Nii ma siis läksingi kõhklemata õppima geenitehnoloogiat. Esimene aasta oli kuiv ja igav, teooria teooria otsa ja laborist polnud haisugi. Hetkeks mõtlesin isegi eriala vahetada. Teisel aastal aga toimus enam kui pool õppetööst laboris ja siis tundisn tõeliselt, et olen õiges kohas. Koht, mis oli nagu mulle loodud!
Mikrobioloogia ja viroloogia - minu tõeline unistuste kutsumus. See on just see, mida teha tahan. Iga päev midagi uut ja huvitavat. Ja kõige tähtsam on see, et saan tulevikus palka töö eest, mis mulle tõeliselt meeldib ja mida ma tahan teha. Ma ei pea ärkama hommikul mõttega, et ei viitsi kooli minna. Vastupidi, ma olen igal hommikul lausa põnevil, et mis täna laboris ees ootab.
Tööd ja hobi on tavaliselt raske siduda ning hobid on on üldjuhul ka kulukad. Spordisõber peab ostama kallist varustust, fotograaf vajab profikaamerat jne. Aga minul kõik vajalik olemas laboris ja seejuures makstakse mulle tulevikus ka palka. Ma ei pea ostma kalleid mikroskoope ja kemikaale, kõik on olemas ilma igasuguste probleemideta. Saan tegeleda oma hobiga ja teha samal ajal oma tööd. Loodetavasti tulevikus ka teadust.
Siinkohal tahaksin öelda, et töö ei pea alati olema kuiv ja igav. Ei pea tüütult igat päeva õhtusse veeretama ja vaba päeva ootama. Kui leiad omale tõelise unistuste ameti ja töö, mida sa teha tahad, siis võib töö tegemine olla ka puhas rõõm!
